Otse põhisisu juurde

Le

Minu naerul näikse olevat fännklubi. Või siis ehk mitte minu naerul, vaid sellel, et ma naeran. Jah, eks naer ole viimastel päevadel teemaks olnud. Mõtteteemaks ka peale niisama teemaks olemise. Nimelt on küsimus selles, kas kõigil inimestel üldse on naer. Ses osas, et kui mõni naerab, siis sellel on hääl, aga kui mõni teine naerab, siis teeb lihtsalt niimoodi iik-iik-iik. Ennast arvan (vähemalt aeg-ajalt) just sinna viimaste hulka kuuluvat. Ega ei kurda, nali on ikka sama naljakas ju. Sellegipoolest mõtlen, kust see tuleb. Kas naer on mingi geenidega seotud moodustis? Maitea, kui tihti on sama pere inimestel sarnane naer näiteks? Ja siis on muidugi ka see faktor, et naeru saab ise natuke suunata ja moonutada, kui pole just kontrollimatu pahvakuga tegemist.

/4 aasta tagune naerunimekiri/

Sarnasel teemal jätkates tuleb öelda, et päris hea huumoriga inimesi on endiselt olemas. Möödunud nädalavahetusel mitmes kohas nähtud/kuuldud/loetud.

Seda, et emad käivad mitmekaupa lastega jalutamas, ma teadsin, aga seda, et isad ka seda teevad, polnud veel näinud. Uhke.

Kui väga paistes jõe veepiirile väga lähedal seista, tekib tunne, nagu oleks kaelani vees.

Taustalaul: A*Teens - Upside Down (9 aasta tagant, meeldetuletuse eest tänud kassetiomanikele :)

Kommentaarid

lispet ütles …
Geneetiline (ühe pere inimestel sarnane kõnetrakt?) ja sotsiolingvistiline (keskkond määrab mingil määral, millised maneerid sa omandad) mõju pere sees. Äkki...
Truffe ütles …
Mnjah, ilmselt. Nagu suurema osa asjade puhul, osa loodust ja osa keskkonda.