Otse põhisisu juurde

Mäletad "Viiking Vikit"?

  • Kui kella 5 ajal kesklinna jõudsin, näitas käekell 13.20. Tjah, eks varasemgi statistika näita, et nonde kellade patareid peavad mingi paar aastat. Tollel polnudki veel läbi läinud.
  • Sattusin ühte kohta, kus oli üldisega võrreldes päris palju lund veel. Vahva oli käia lume peal, kõditas taldu. Natuke sarnane sellega, kui kevadel esimest korda õhukese tallaga asfaldi peale minna, aga mitte päris.
  • Üks väike poiss ütles tere. Ma ütlen ikka alati vastu, kui öeldakse. Pealegi mulle tundub, et lapsed teevad nagu mingeid katseid sellega aeg-ajalt, et mida võõras täiskasvanu teeb, kui mingi suvaline tere ütleb.
  • Raekal istus pingi peal keegi noormees, selline nohik. Mitte sihuke khuul "olen nohik"-nohik, nagu neid siin linnas palju on, vaid tundus, et täitsa puhtatõuline (neid ka siin linnas õige mitu). Tema kõrval pingil lebas punane roos. Nagu ilmselt mitmed kooliski õppinud on (teil oli ju ka see tund), pole see mingi suvaline lill, vaid üsna karjuva alatooniga. Edasi kõndides hakkasin ennast lõbustama mõttega, milline vastutulijatest noormehega purskkaevu juures kokku saama läheb. Valgusfoori juures tuli vastu üks naeratleva olekuga neiu, kahtlustasin teda. Muidugi läks ta hoopis teise suunda. Tegelikult ma arvan, et too kohtumine pidi toimuma pool 8, aga kui mina mööda tulin, oli mingi 19.23 võib-olla, seega selge, et tütarlast veel polnud. Lihtsalt loodan, et tänase nullilähedase temperatuuriga too lillekene ära ei külmunud.
  • Linnarahvas on turistide kombel jõe ääres pilte tegemas. Mõni pildistab ainult jõge, et oleks hiljemgi vaadata, et kus ikka veetase 2010. aastal ära käis, mõni laseb ennast pildistada, üleajav jõgi taustaks.
  • Jõe ääres jalutas muuhulgas keegi isa väikese pojaga. Poiss hakkas äkki virisema: "Emmeee! Emmet tahan!" No mis sa sellest emmest tahad, endal on jumalast vunts isa kohe kõrvalt võtta.
  • Ühe maja nurgal seisnud neiu telefonikõnes sisaldus lause "Me prepareerime inimest, vaata." Heakene küll...
  • Kordussaade: Vist külmetasin oma pea ära. Vaatame.
Sildid:

Kommentaarid

  1. Mailit9. aprill 2010, kell 08:26

    Aga meil siis on isegi sillad vees... http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=10656&pic=true

    Eem...aga miks see Viiking Viki pealkirjaks on? :P

    VastaKustuta
  2. Truffe9. aprill 2010, kell 13:41

    Huu, päris uhke.

    Viki on sellepärast, et mul lihtsalt tuli ta mingi päev meelde. Ja polnud nagu kuhugi mujale eriti panna kui pealkirja :P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...
Postita kommentaar
Loe edasi »