- Kui kuhugi konkreetsesse paika jõuda ei ürita, on ka Annelinnas võimatu ära eksida.
- Sattusin ühe suure kivimaja juurde ja olin kohe veendunud, et see peab olema krematoorium. See, et katusel moodne korsten suitses, ainult kinnitas mõtet. Nagu maja esiküljele jõudes selgus, oli tegemist hoopis ühe kõrgemat sorti õppeasutusega.
- Tutimütsidega noormeestele sobib Kelluke purkipanduna.
- Unes nägin seda, kuidas olin poes ja mind relvaga sihiti. See tekk on ikka liiga soe ma ütlen. Vähemalt õnnestus end tahtega üles äratada täna.
- Aknatagune kuri tuul oli õues palju sõbralikum. Salakaval kevadtuul juba kohal?
- Alati kui telekast(või arvutist) "Bridget Jones" tuleb, tekib mul tahtmine kõiki Colin Firthi filme vaadata. Tema ilmselt ongi päris inglise härrasmees, ükskõik millist mr Darcyt ta parajasti mängib. (Kas peaks ülakomasid olema kusagil eelneva jutu sees? Need konkreetsed nimed ajavad natuke segadusse, tuleb tõdeda.)
- Ikka veel meeldib Märt Avandi. Mitte et ma teda kunagi (teatri)laval näinud oleks. Selle viimase teokssaamist ei paneks muidugi sugugi pahaks, päris teretulnud oleks säärane juhtum lausa.
- Isegi siirad kaunishinged võivad kohati häirivaks muutuda, mis on iseenesest halb, sest nende jaoks on see ainus viis olla.
- Ja lõpetuseks ei saa kuidagi ütlemata jätta, et kell 6 õhtul on õues jumalast valge. No ütle, Vello, kas on veel paremat asja?
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar