Otse põhisisu juurde

Otsad kokku, osa 2

Nõnda siis nimekiri number kaks ehk juba vana tuttav.

suurim prohmakas
- mitteilmumine
suurim kordaminek - kooli osas pole justkui kurta
parim eesti tutvus – ei ütle (kunagi lugedes kindlasti ise ka enam ei mäleta, keda täpselt ma siin mõtlesin, aga ikka ei ütle)
parim muu tutvus – mõned vahvad fiktsionaalsed karakterid
halvim eesti tutvus – on inimesi, keda ei saa mitte tunda
halvim muu tutvus – orksibrasiillased on ikka veel kadunud
lemmik telefonikõne – sihuke, kus sai kellelegi kärbseid pähe ajada
aasta lause – "Mingi show käib kogu aeg." (KU)
aasta kõige lollim küsimus – mõni elu.24 küsitlus
minu kõige lollim sõnaaps – enda omi ei tule meelde(sest kes siis ikka palki silmas näeb), aga igal pool ümber on aina rohkem ja hullemad
lemmikvoodikaaslane – enda valitud mõtted
lemmikfilm - “Milk”, "2 days in Paris" oli ka suhteliselt humoorikas.
lemmikraamat - Alan Hollinghurst "Iluliin"
suurim ettevõtmine – polegi ette võtnud, kõik on ise ette tulnud rohkem
lemmiktelesari – mitmed, "Six Feet Under" on suvest saati ülevaatamisel nt. Fox Life'i vaatan ka hoolega :P
suurim rõõm – kui mitu korda järjest hullult vedas, nii ei saa vedada lihtsalt
suurimad pisarad – täitsa kasulikud
suurim üllataja – ise (jube diip, ma tean)
kõige khuulim koht – jõgi
kõige khuulim hommik – siis kui keegi(Mari näiteks) külas oli ja sai hommikusööki süüa(putru näiteks)
kõige halvem hommik – mitmed närvikülma ja -tõmblustega
kõige khuulim kink – NIIMOODI vedas mitu korda ma räägin, noh!
parim kohvikaaslane – hommikul väljastatud värske internet
kõige kallimad – on endiselt kõige kallimad
kõige khuulim kooliaine – Sissejuhatus eesti ja seto rahvausundisse
suurim shokk – NIIMOODI vedas mitu korda ma räägin, noh!
parim laul – the Bird and the Bee "My love" (ütleb ka last.fm)
kõige parem koht – dušinurgas mulle suhteliselt meeldib
parasiitsõna - sviit!
leid – peab olema see, et ma lõpuks aru sain, et Firefoxi ikooni peal on rebane
drama queen - muidugi mina
parim kuu - jaanuar-veebruar, juuli
läbikukkunud idee – jätaks ühe eksami ette 5 päeva aega, et sel ajal kohustuslikud raamatud läbi lugeda
parim sms – sisult sama, mis siin vanaprouast räägitakse
räigeim stoori – kirved
aasta jook - tihedas rebimises sai aasta lõpuga teistest ette piparmünditee
aasta avastus – 110. korda: Eesti on ikka nii väike!
kõige mõttetum tegu - vihastamine

2008
2007

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...