Otse põhisisu juurde

Vahesissekanne ajalooannaalidesse

Niisiis olengi ma tagasi uue nimekirjaga 2008.aasta kohta

suurim prohmakas - võiks öelda et venitamine mitmetes variatsioonides
suurim kordaminek - mitmed ettevõtmised, mida oleks pidanud juba eelmisel aastal või varem tegema
parim eesti tutvus – ei oska esile tõsta sel aastal tekkinuid
parim muu tutvus – välismaalastevaene aasta
halvim eesti tutvus – polegi halba, milleks olla üksteisele halvad tuttavad, olgem parem võõrad siis
halvim muu tutvus – isegi orksibrasiillased on ära kadunud
lemmik telefonikõne – ei mäleta, ilmselt jääb aasta esimesse poolde
aasta lause – "Enough, enough now"
aasta kõige lollim küsimus – ma ei mäleta, kas oli täpselt sellise sõnastusega, aga umbes nii et “Kas keegi istus grilli peale või?”
minu kõige lollim sõnaaps – viimasel ajal ma mõtlen näiteks nende sõnaapsude peale, mis kuhugi kirjatöödesse sisse jäävad, kui ma ei viitsi asja pärast otsast lõpuni läbi lugeda
lemmikvoodikaaslane – raamat(emotsioonidevaene aasta, mis seal teha)
lemmikfilm - “The Hours” sai sel aastal vaadatud ja “Juno”
lemmikraamat - uskumatu lugu, et nüüd panen kooliraamatu ilukirjandusest ettepoole, aga öelgem siis Richard Evansi “In Defense of History”
suurim ettevõtmine – nooh, sai ülikooliga ots peale tehtud ja uuesti alustatud. Ja praegu ma isegi õpin, see on üsna kõva ettevõtmine.
lemmiktelesari – mitmed, “That 70s Show”
suurim rõõm – tuntud enne, kui selleks tegelikult reaalset alust oli. Ja rõõm sellepärast, et inimesed vahepeal ikka saavad selle, mida nad väärivad(heas mõttes ikka, jäi kuidagi halvasti kõlama).
suurimad pisarad – on täiesti võimalikud
suurim üllataja – kuidagi üllatustevaene aasta vist, isegi esmapilgul natuke üllatuslikud asjaolud olid juba teise mõttega väheüllatavad
kõige khuulim koht – katus
kõige khuulim hommik – see, kui aprilli lõpus umbes 6 ajal hommikul koju läksin: kõige parem õhk ja kõige ilusam valgus
kõige halvem hommik – see, mis jättis soovid täitmata
kõige khuulim kink – kivi nimega ÕNN
parim kohvikaaslane – endiselt kes iganes tööl juhtub olema või Mari(parimad kohvitassi-tagused teemad)
kõige kallimad – on kõige kallimad
kõige khuulim kooliaine – Tänapäevase ajalookirjutuse kujunemine
suurim shokk – mina ise endale ühe suvise Statoilide külastamise ajal/järel
parim laul – talvel “Samson”, kevadel “Love in December”, suvel “Maybe Tomorrow” ja sügisel “Now at last”
kõige parem koht – sügisega Toomel
parasiitsõna - jees-jees
leid – inimesed, kes sel aastal päriselt tuttavateks said
drama queen - kaua seda ikka salata, et minap see olen
parim kuu - jaanuar-veebruar, juuni
läbikukkunud idee – võiks magistris eriala vahetada (hilja, peremees, hilja)
parim sms – kõik need, mis raha tulekust teatasid (emotsioonidevaene aasta, mis seal teha). Oo, või tegelt "Sul on ikka nii lahe kõnnak"
räigeim stoori – vaatasin lõpuks õudukaid esimest korda elus, politseisaateid ikka veel ei vaata
aasta jook - latte
aasta avastus – võib-olla on võimalik mõtlemist muuta(vist väikese avansina pandud siia)
kõige mõttetum tegu - vihastamine

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...