Otse põhisisu juurde

Vahesissekanne ajalooannaalidesse

Niisiis olengi ma tagasi uue nimekirjaga 2008.aasta kohta

suurim prohmakas - võiks öelda et venitamine mitmetes variatsioonides
suurim kordaminek - mitmed ettevõtmised, mida oleks pidanud juba eelmisel aastal või varem tegema
parim eesti tutvus – ei oska esile tõsta sel aastal tekkinuid
parim muu tutvus – välismaalastevaene aasta
halvim eesti tutvus – polegi halba, milleks olla üksteisele halvad tuttavad, olgem parem võõrad siis
halvim muu tutvus – isegi orksibrasiillased on ära kadunud
lemmik telefonikõne – ei mäleta, ilmselt jääb aasta esimesse poolde
aasta lause – "Enough, enough now"
aasta kõige lollim küsimus – ma ei mäleta, kas oli täpselt sellise sõnastusega, aga umbes nii et “Kas keegi istus grilli peale või?”
minu kõige lollim sõnaaps – viimasel ajal ma mõtlen näiteks nende sõnaapsude peale, mis kuhugi kirjatöödesse sisse jäävad, kui ma ei viitsi asja pärast otsast lõpuni läbi lugeda
lemmikvoodikaaslane – raamat(emotsioonidevaene aasta, mis seal teha)
lemmikfilm - “The Hours” sai sel aastal vaadatud ja “Juno”
lemmikraamat - uskumatu lugu, et nüüd panen kooliraamatu ilukirjandusest ettepoole, aga öelgem siis Richard Evansi “In Defense of History”
suurim ettevõtmine – nooh, sai ülikooliga ots peale tehtud ja uuesti alustatud. Ja praegu ma isegi õpin, see on üsna kõva ettevõtmine.
lemmiktelesari – mitmed, “That 70s Show”
suurim rõõm – tuntud enne, kui selleks tegelikult reaalset alust oli. Ja rõõm sellepärast, et inimesed vahepeal ikka saavad selle, mida nad väärivad(heas mõttes ikka, jäi kuidagi halvasti kõlama).
suurimad pisarad – on täiesti võimalikud
suurim üllataja – kuidagi üllatustevaene aasta vist, isegi esmapilgul natuke üllatuslikud asjaolud olid juba teise mõttega väheüllatavad
kõige khuulim koht – katus
kõige khuulim hommik – see, kui aprilli lõpus umbes 6 ajal hommikul koju läksin: kõige parem õhk ja kõige ilusam valgus
kõige halvem hommik – see, mis jättis soovid täitmata
kõige khuulim kink – kivi nimega ÕNN
parim kohvikaaslane – endiselt kes iganes tööl juhtub olema või Mari(parimad kohvitassi-tagused teemad)
kõige kallimad – on kõige kallimad
kõige khuulim kooliaine – Tänapäevase ajalookirjutuse kujunemine
suurim shokk – mina ise endale ühe suvise Statoilide külastamise ajal/järel
parim laul – talvel “Samson”, kevadel “Love in December”, suvel “Maybe Tomorrow” ja sügisel “Now at last”
kõige parem koht – sügisega Toomel
parasiitsõna - jees-jees
leid – inimesed, kes sel aastal päriselt tuttavateks said
drama queen - kaua seda ikka salata, et minap see olen
parim kuu - jaanuar-veebruar, juuni
läbikukkunud idee – võiks magistris eriala vahetada (hilja, peremees, hilja)
parim sms – kõik need, mis raha tulekust teatasid (emotsioonidevaene aasta, mis seal teha). Oo, või tegelt "Sul on ikka nii lahe kõnnak"
räigeim stoori – vaatasin lõpuks õudukaid esimest korda elus, politseisaateid ikka veel ei vaata
aasta jook - latte
aasta avastus – võib-olla on võimalik mõtlemist muuta(vist väikese avansina pandud siia)
kõige mõttetum tegu - vihastamine

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...