Otse põhisisu juurde

Kultuurinurk

Ma ei tea, kas üleni on kultuurinurk. Samas popkultuur laseb suhteliselt mida iganes kultuuri kraesse kirjutada, nii et vist võib.

Raamatu sain läbi. Remarque'i "Lissaboni öö". Esimene ots raamatut väga hea. Põnev ja hästiliikuv, selline, et saaks vabalt filmiks teha. Ja siis mingist hetkest kusagil keskel hakkas ära vajuma, kuni lõpp oli ikka suht..noh, mitte halb, aga selline liiga etteaimatav. Ma usun, et Remarque'il oli enamikus oma raamatutes sündmuste etteaimatavus isegi eesmärgiks, aga natuke liiale siiski läks siin see asi. Ja lisaks. Kui kaua võib seda ühte ja sama asja inimestele sööta, et oleme põgenikud ja elame pidevas ohus ja sõda ka käib, mis on omakorda hirmus, aga siis lõpuks sureb "ootamatult" hoopis mitte peategelane, vaid keegi teine. Eelmise Remarque'i raamatuga, mida ma lugesin, see värk veel täitsa töötas. Oli teada, mis juhtub, aga ikka oli imekurb lõpus, praegu oli lihtsalt really? again? really??
Ei, aga ega polnud mingi õudselt halb raamat. Nagu öeldud, oli päris tükk aega põnev lugeda.

Suundugem filmide manu nüüd. Kaks tükki, mõlemas täiesti juhuslikult mängis Mark Ruffalo. Vahva sell. Eriti esimeses filmis "We don't live here anymore". Varem nähtud, aga praegu meeldis rohkem kui enne. Kuidagi selline film, et niisama on ok vaadata, aga kui hakata mõtlema, mida see tegelane võis mõelda ja mida teine ja siis kuidas need nende mõtted omavahel põrkuvad, kuidas üsna reaalse teemaga on tegemist jne, siis kammib suhteliselt ära. Nagu et ma parem ei hakkagi mõtlema selle peale, sest tean, et see pole asi, mida saaks selgeks või ära mõelda. Meeldivalt häiriv film. Ja Laura Dern on meeldivalt häiriv. Muusika oli ka lahe.

Teine nähtud film oli "Just like heaven". Kui eelmise filmi puhul oli võimalus vaadata kas niisama või mõtlema hakata, siis siin oli ainult võimalus niisama vaadata. Asi osutuks täpselt selleks, mis ta tutvustuse järgi tundus olevat(seega pettumust polnud). Väga palju okseklišeed, liiga palju. Härra Rannap ütleks et mõne üksiku koha peal nagu hakkas heaks minema...aga ei läinud. Vahepeal sai naljagi ja näitlejad (mõned) polnud kõige hullemad, aga üldiselt sihuke telekafilm. Väga hea, et sai vaadatud, sest kogu aeg ei pea mitte häid filme vaatama. Halb näitab, mis on hea, ja hea, mis on halb. Või midagi niimoodi.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...