Otse põhisisu juurde

Kultuurinurk

Ma ei tea, kas üleni on kultuurinurk. Samas popkultuur laseb suhteliselt mida iganes kultuuri kraesse kirjutada, nii et vist võib.

Raamatu sain läbi. Remarque'i "Lissaboni öö". Esimene ots raamatut väga hea. Põnev ja hästiliikuv, selline, et saaks vabalt filmiks teha. Ja siis mingist hetkest kusagil keskel hakkas ära vajuma, kuni lõpp oli ikka suht..noh, mitte halb, aga selline liiga etteaimatav. Ma usun, et Remarque'il oli enamikus oma raamatutes sündmuste etteaimatavus isegi eesmärgiks, aga natuke liiale siiski läks siin see asi. Ja lisaks. Kui kaua võib seda ühte ja sama asja inimestele sööta, et oleme põgenikud ja elame pidevas ohus ja sõda ka käib, mis on omakorda hirmus, aga siis lõpuks sureb "ootamatult" hoopis mitte peategelane, vaid keegi teine. Eelmise Remarque'i raamatuga, mida ma lugesin, see värk veel täitsa töötas. Oli teada, mis juhtub, aga ikka oli imekurb lõpus, praegu oli lihtsalt really? again? really??
Ei, aga ega polnud mingi õudselt halb raamat. Nagu öeldud, oli päris tükk aega põnev lugeda.

Suundugem filmide manu nüüd. Kaks tükki, mõlemas täiesti juhuslikult mängis Mark Ruffalo. Vahva sell. Eriti esimeses filmis "We don't live here anymore". Varem nähtud, aga praegu meeldis rohkem kui enne. Kuidagi selline film, et niisama on ok vaadata, aga kui hakata mõtlema, mida see tegelane võis mõelda ja mida teine ja siis kuidas need nende mõtted omavahel põrkuvad, kuidas üsna reaalse teemaga on tegemist jne, siis kammib suhteliselt ära. Nagu et ma parem ei hakkagi mõtlema selle peale, sest tean, et see pole asi, mida saaks selgeks või ära mõelda. Meeldivalt häiriv film. Ja Laura Dern on meeldivalt häiriv. Muusika oli ka lahe.

Teine nähtud film oli "Just like heaven". Kui eelmise filmi puhul oli võimalus vaadata kas niisama või mõtlema hakata, siis siin oli ainult võimalus niisama vaadata. Asi osutuks täpselt selleks, mis ta tutvustuse järgi tundus olevat(seega pettumust polnud). Väga palju okseklišeed, liiga palju. Härra Rannap ütleks et mõne üksiku koha peal nagu hakkas heaks minema...aga ei läinud. Vahepeal sai naljagi ja näitlejad (mõned) polnud kõige hullemad, aga üldiselt sihuke telekafilm. Väga hea, et sai vaadatud, sest kogu aeg ei pea mitte häid filme vaatama. Halb näitab, mis on hea, ja hea, mis on halb. Või midagi niimoodi.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Eriti oluline info

Juhtusin täna korraks "Vaprate" peale. Amber on tagasi. Ainuke lause, mida nägin teda ütlemas, oli mingi eriti kohatu küsimus Bridgetile stiilis "Kas Owen on teil Jackie'ga kahepeale?" Oo, ja kes veel pole näinud, siis siin on humoorikas lühikokkuvõte sellest, mis tolles seebis ~20 aasta vältel juhtunud on. Jooksutab juhtme kenasti kokku. Ja siin veel üks ajalooliselt oluline stseen aastast 1987. Head elamust! Päeva küsimus: Millises asutuses on kõige rohkem (suurim kontsentratsioon) kontsakingalembeseid neidiseid?

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...