Otse põhisisu juurde

Kultuurinurk

Ma ei tea, kas üleni on kultuurinurk. Samas popkultuur laseb suhteliselt mida iganes kultuuri kraesse kirjutada, nii et vist võib.

Raamatu sain läbi. Remarque'i "Lissaboni öö". Esimene ots raamatut väga hea. Põnev ja hästiliikuv, selline, et saaks vabalt filmiks teha. Ja siis mingist hetkest kusagil keskel hakkas ära vajuma, kuni lõpp oli ikka suht..noh, mitte halb, aga selline liiga etteaimatav. Ma usun, et Remarque'il oli enamikus oma raamatutes sündmuste etteaimatavus isegi eesmärgiks, aga natuke liiale siiski läks siin see asi. Ja lisaks. Kui kaua võib seda ühte ja sama asja inimestele sööta, et oleme põgenikud ja elame pidevas ohus ja sõda ka käib, mis on omakorda hirmus, aga siis lõpuks sureb "ootamatult" hoopis mitte peategelane, vaid keegi teine. Eelmise Remarque'i raamatuga, mida ma lugesin, see värk veel täitsa töötas. Oli teada, mis juhtub, aga ikka oli imekurb lõpus, praegu oli lihtsalt really? again? really??
Ei, aga ega polnud mingi õudselt halb raamat. Nagu öeldud, oli päris tükk aega põnev lugeda.

Suundugem filmide manu nüüd. Kaks tükki, mõlemas täiesti juhuslikult mängis Mark Ruffalo. Vahva sell. Eriti esimeses filmis "We don't live here anymore". Varem nähtud, aga praegu meeldis rohkem kui enne. Kuidagi selline film, et niisama on ok vaadata, aga kui hakata mõtlema, mida see tegelane võis mõelda ja mida teine ja siis kuidas need nende mõtted omavahel põrkuvad, kuidas üsna reaalse teemaga on tegemist jne, siis kammib suhteliselt ära. Nagu et ma parem ei hakkagi mõtlema selle peale, sest tean, et see pole asi, mida saaks selgeks või ära mõelda. Meeldivalt häiriv film. Ja Laura Dern on meeldivalt häiriv. Muusika oli ka lahe.

Teine nähtud film oli "Just like heaven". Kui eelmise filmi puhul oli võimalus vaadata kas niisama või mõtlema hakata, siis siin oli ainult võimalus niisama vaadata. Asi osutuks täpselt selleks, mis ta tutvustuse järgi tundus olevat(seega pettumust polnud). Väga palju okseklišeed, liiga palju. Härra Rannap ütleks et mõne üksiku koha peal nagu hakkas heaks minema...aga ei läinud. Vahepeal sai naljagi ja näitlejad (mõned) polnud kõige hullemad, aga üldiselt sihuke telekafilm. Väga hea, et sai vaadatud, sest kogu aeg ei pea mitte häid filme vaatama. Halb näitab, mis on hea, ja hea, mis on halb. Või midagi niimoodi.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...