Otse põhisisu juurde

#500

Ühte halba asja pean nüüd ütlema. Pole ilus, aga ma kuulen seda liiga tihti, et suuta oma arvamust enam vaka all hoida. Niisiis. See viis, kuidas ühes Eesti populaarses telekanalis(ja tema populaarses tütarkanalis) saadete reklaamidele teksti peale loetakse. Ja noh, tegelikult ka see tekst, mida sinna peale loetakse. Polegi muud kui liiga tugevate omadussõnade kasutamine(nagu pööraselt naljakas või närvesöövalt põnev). Muidu ehk ei märkakski, aga kui igas reklaamis nii on, siis tekib nagu mõte küll et kas teletegijad vaatajat lolliks peavad või. Ei tea, võib-olla keegi kukub kah nende sõnade õnge.
Ja teine asi, nagu enne juba öeldud, on see toon, kuidas neid tekste loetakse. HÄIRIV. Ülepingutatud dramaatilisus. Viimaste sõnade liigne rõhutamine. Mnjah.
Võiks muidugi kohe nüüd mulle öelda, et ära siis vaata seda kanalit, kui ei meeldi. Aga ma ikka neid paari saadet tahaks vaadata, mis mulle meeldivad. Selles mõttes on kahju küll. Aga samas ainult neil ongi õigus kritiseerida, kes vaatavad. Nagu ainult need võivad poliitikute tegevuse üle viriseda, kes ise valimas käivad.

Kommentaarid

  1. lispet18. august 2009, kell 13:50

    kas sul on suurest ahastusest juba asjad pakitud, et türisalus lõpparve teha? :P fräking põnev oleks teada saada

    VastaKustuta
  2. Mailit18. august 2009, kell 16:04

    Kui ma Liisu kommentaarist õigesti aru saan, siis minu meelest on natsa liiga jube must huumor............iik

    VastaKustuta
  3. Truffe18. august 2009, kell 21:08

    Ei ole veel pakkima hakanud, seni kasutan lihtsalt vältimistehnikat siiski.

    VastaKustuta
  4. Truffe24. august 2009, kell 16:42

    Nüüd ma saan aru lõpuks, kust sa, Liis, selle kommentaari võtsid, aga ma üldse seda kanalit tegelt ei mõelnud.
    Samas muidugi see Türisalu jutt oli ka suht hullult peale loetud seal:P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...
Postita kommentaar
Loe edasi »

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...
Postita kommentaar
Loe edasi »