# 497

Mul on tunne, et peaks kirjutama siia viimase nädala sündmustest. Niisiis oli nädala eest veel ilus suveilm(mitte et mul tänase sügisnäolisuse vastu midagi oleks) ja Tartut väisas kunagine bioloogihakatis Tätte Jaan. Ilmselt tundis ta ennast tavapärasest erinevalt, kuivõrd lauluväljakutäie rahvahulga ees esinemist korduvalt irooniliselt intiimseks koosviibimiseks nimetas. Aga ega kokkuvõttes vahet ei teinud. Oma nahast ei põgene kuhugi ära, ole siis tähtede või prožektorite all (ja ole siis esineja või kuulaja).
Ükskord varem oli veel üks selline kontsert. Esimene või teine laul oli kohe selline, mis korraliku obaduse allapoole vööd pani, selle väljendi kõige paremas tähenduses. Seekord sain ka hea hoobi, nii et peaaegu päris lõpuni piisas. Suurepärane. Jah, tegelikult ka üks parimaid asju, mis võib juhtuda, sest leige oleks lihtsalt leige. Ja leige vesi ajab ju ka näiteks südame pahaks.

Teine asi(see kõik eelnev oli esimene) on initsiatiiv. Mina võin ausalt öelda, et paljude asjade suhtes mul pole initsiatiivi. Seda hinnatavam on see, kui kellelgi teisel teda on. Miks? Sest siis juhtuvad asjad. Minul näiteks on nüüd külmkapiriiulil juustuhunnik.(Muidugi mitte kauaks, sest see on ju juust.)

Panen pildi ka siia. Mu meelest see on õige vahva, kui lihtne asi maitseb hästi. Sest kui oleks mingi hull tort, siis ta ilmselgelt juba peaks olema hea sellepärast, et tema tegemiseks on palju vaeva ja aega läinud. Aga kui on lihtne, siis on lihtne ja hea. Ja lihtne & hea on kuidagi parem hea. See läheb natuke Tätte-valdkonda tagasi, tal on ka lihtne hea teemaks.


Ühesõnaga(ja nüüd, pange tähele, järgnebki ainult üks sõna): tore!