Otse põhisisu juurde

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid

Niisiis ei tea kas ma olen hani või mees, aga päälinna ma juhtusin. Rongiga, kus rongiluule akna peal oli. Edasi sellest, mida silmad kõik ära nägid ja aju ära mõtles.
- kõige huvitavama lõikega korter, mida iial nähtud (läbikäidav WC!)
- tagaselja pealinna Zavoodiks ristitud peatuspaik, kus Tartu vennasest rohkem hingamisruumi oli ja inimeste ampluaagi kuidagi mitmekülgsem: kaunishingedest keskealisteni. Tartust polnud aga pääsu, sest kui kooli ajal on Tallinn Tartus, siis suvel paistab Tartu Tallinna kolinud olevat kõige oma elanikkonnaga.
- endine asotsiaalide maa-alune kuningriik koos väidetavate ämblikega
- pilgud rongkäigule siit ja sealt, tuttavaid nähtud mitmesuguseid, sh üks siinsegi koha külastajatest tüdinud pilgul maha vahtides kõndimise algust ootamas tabatud.
- plaat, mille juba enne kättesaamist identifitseerida suutsin
- pannkoogid on endiselt pannkookideks jäänud
- hobused ja seesama meri ja uus park, kus vihma ei sadanud
- Lasnamäe oma vanas ja uues hiilguses
- Laulupidu! Ei mingit vihma, hoopis ilmatu hulk inimesi, kus ka seekord tartlaste osakond esindatud oli, samuti riiul nimega "juhuslikud kokkusaamised". Meeldivalt kiiresti liikuvad WC-järjekorrad ja tõelises laulupeomeeleolus vanaprouad. Ilusaaad laulud ja natuke igavamad laulud, rahvalaine ja ministri-Laine, lipud ja tuli. Ja viimaks tõdemus, et olles kasvõi korra olnud esineja, pole publiku rollis olemine enam päriselt rahuldav.
- Linnaservaidüll saunikumajas männi all. Lillad lilled ja roosad lilled ja kollased lilled ja maailma kõige sõbralikum koer. Minu tavalist ükskõiksust koerte suhtes arvestades on üllatav mõelda, kuidas see kutsu nii kiirelt naha alla puges.
- silmad hakkasid tuka alt välja nägema
- naer ja rõõm ja põnevus ja uudsus ja usaldus ja ärritus ja kurbus ja väsimus ja südamepööritus - nagu ikka!

Kommentaarid

  1. Ma proovisin ka publikuksolemist sel aastal. Järeldus sama: kaare all on tunduvalt ägedam!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...