Otse põhisisu juurde

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid

Niisiis ei tea kas ma olen hani või mees, aga päälinna ma juhtusin. Rongiga, kus rongiluule akna peal oli. Edasi sellest, mida silmad kõik ära nägid ja aju ära mõtles.
- kõige huvitavama lõikega korter, mida iial nähtud (läbikäidav WC!)
- tagaselja pealinna Zavoodiks ristitud peatuspaik, kus Tartu vennasest rohkem hingamisruumi oli ja inimeste ampluaagi kuidagi mitmekülgsem: kaunishingedest keskealisteni. Tartust polnud aga pääsu, sest kui kooli ajal on Tallinn Tartus, siis suvel paistab Tartu Tallinna kolinud olevat kõige oma elanikkonnaga.
- endine asotsiaalide maa-alune kuningriik koos väidetavate ämblikega
- pilgud rongkäigule siit ja sealt, tuttavaid nähtud mitmesuguseid, sh üks siinsegi koha külastajatest tüdinud pilgul maha vahtides kõndimise algust ootamas tabatud.
- plaat, mille juba enne kättesaamist identifitseerida suutsin
- pannkoogid on endiselt pannkookideks jäänud
- hobused ja seesama meri ja uus park, kus vihma ei sadanud
- Lasnamäe oma vanas ja uues hiilguses
- Laulupidu! Ei mingit vihma, hoopis ilmatu hulk inimesi, kus ka seekord tartlaste osakond esindatud oli, samuti riiul nimega "juhuslikud kokkusaamised". Meeldivalt kiiresti liikuvad WC-järjekorrad ja tõelises laulupeomeeleolus vanaprouad. Ilusaaad laulud ja natuke igavamad laulud, rahvalaine ja ministri-Laine, lipud ja tuli. Ja viimaks tõdemus, et olles kasvõi korra olnud esineja, pole publiku rollis olemine enam päriselt rahuldav.
- Linnaservaidüll saunikumajas männi all. Lillad lilled ja roosad lilled ja kollased lilled ja maailma kõige sõbralikum koer. Minu tavalist ükskõiksust koerte suhtes arvestades on üllatav mõelda, kuidas see kutsu nii kiirelt naha alla puges.
- silmad hakkasid tuka alt välja nägema
- naer ja rõõm ja põnevus ja uudsus ja usaldus ja ärritus ja kurbus ja väsimus ja südamepööritus - nagu ikka!

Kommentaarid

  1. Ma proovisin ka publikuksolemist sel aastal. Järeldus sama: kaare all on tunduvalt ägedam!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...