Hea sõnaga kadunukesest ehk Läikivatest ukselinkidest rõõmu tundes

Eilne päev, niisiis, mis veidi üle tunni aja tagasi meie hulgast lahkus, meeldis mulle väga. Kohe ütlen miks. Sest kusagil kella 9-10 ajal õhtul läksin ma vetsu. Võtsin siis oma tavalise positsiooni sisse, toetasin küünarnukid põlvedele ja pea kätele kui äkki...mida ma näen? Ümmarguselt ukselingilt (mida ma tegelikult armastan uksenupuks kutsuda) vaatab vastu minu enda peegeldus! Nagu sääraste kujutiste puhul ikka, oli pea ülepaisutatult suur ja nägu sihuke goofy, aga samas nägin oma varbaid ka. Viimaseid hakkasin ka kohe lõbusalt liigutama. Lõbusalt sellepärast, et mul oli väga hea meel. Ühest küljest muidugi sellepärast, et WC-külastamise põhjusest oli kenasti tagajärg saanud, teisalt aga ka sellepärast, et uksenupupeegelduse avastanud olin. Sest kui üle aasta juba samas kohas elada(minu Tartu rekord muuseas), siis naljalt ikka iga päev enam ei leia, et näe, selle koha peal on seinal mingi tume täpp, juba tead varasemast, et on täpp. Nii ta läheb.