Eilne päev, niisiis, mis veidi üle tunni aja tagasi meie hulgast lahkus, meeldis mulle väga. Kohe ütlen miks. Sest kusagil kella 9-10 ajal õhtul läksin ma vetsu. Võtsin siis oma tavalise positsiooni sisse, toetasin küünarnukid põlvedele ja pea kätele kui äkki...mida ma näen? Ümmarguselt ukselingilt (mida ma tegelikult armastan uksenupuks kutsuda) vaatab vastu minu enda peegeldus! Nagu sääraste kujutiste puhul ikka, oli pea ülepaisutatult suur ja nägu sihuke goofy, aga samas nägin oma varbaid ka. Viimaseid hakkasin ka kohe lõbusalt liigutama. Lõbusalt sellepärast, et mul oli väga hea meel. Ühest küljest muidugi sellepärast, et WC-külastamise põhjusest oli kenasti tagajärg saanud, teisalt aga ka sellepärast, et uksenupupeegelduse avastanud olin. Sest kui üle aasta juba samas kohas elada(minu Tartu rekord muuseas), siis naljalt ikka iga päev enam ei leia, et näe, selle koha peal on seinal mingi tume täpp, juba tead varasemast, et on täpp. Nii ta läheb.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar