Eilne päev, niisiis, mis veidi üle tunni aja tagasi meie hulgast lahkus, meeldis mulle väga. Kohe ütlen miks. Sest kusagil kella 9-10 ajal õhtul läksin ma vetsu. Võtsin siis oma tavalise positsiooni sisse, toetasin küünarnukid põlvedele ja pea kätele kui äkki...mida ma näen? Ümmarguselt ukselingilt (mida ma tegelikult armastan uksenupuks kutsuda) vaatab vastu minu enda peegeldus! Nagu sääraste kujutiste puhul ikka, oli pea ülepaisutatult suur ja nägu sihuke goofy, aga samas nägin oma varbaid ka. Viimaseid hakkasin ka kohe lõbusalt liigutama. Lõbusalt sellepärast, et mul oli väga hea meel. Ühest küljest muidugi sellepärast, et WC-külastamise põhjusest oli kenasti tagajärg saanud, teisalt aga ka sellepärast, et uksenupupeegelduse avastanud olin. Sest kui üle aasta juba samas kohas elada(minu Tartu rekord muuseas), siis naljalt ikka iga päev enam ei leia, et näe, selle koha peal on seinal mingi tume täpp, juba tead varasemast, et on täpp. Nii ta läheb.
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Kommentaarid
Postita kommentaar