Truffe kirjanurk

...siis taustamuusika oleks selline. Nagu ikka netiavarustest leidsin ja suhvlega saab teha. Lingid juhatavad laulusõnade, laulude ennaste või laulu+video juurde. Opening Credits: Liisi Koikson “Kuu” Waking Up: Liisi Koikson “Väikeste asjade võlu” First Day of School: Olav Ehala “Malviina laul” Falling in Love: Abba “Dancing Queen” Fight Song: Tõnis Mägi “Veenus” Break up Song: Meiko Kaji “The Flower of Carnage” Prom: Uno Loop “Märtsis mai” Life: The Ditty Bops “Wishful Thinking” Mental Breakdown: Liisi Koikson “Hommik” Driving: Tõnis Mägi “Püha Elmo tuled” Flashback: Keane “Everybody’s changing” Wedding: Jack Johnson “Do you remember” Final Battle: Justament "Tõuse üles ja läheme ära" Death Scene: St Germain “Latin note”* Funeral Song: The Herreys “Diggy-loo diggy-ley” ( “Please don’t wake me up I’m dreaming of me in golden shoes” )** End Credits: Koop “Soul for Sahib” *siit algab filmi komöödiline puänt ** Herreys laulab rootsi keeles ja Rolf la...

Oled kunagi tundnud, kuidas su südamerütm on täpselt sama mis muusika rütm? Kontserdil muidugi, seal pole tänu võimendusele muud võimalustki, aga ma mõtlen vaikselt nurgas oma klappidega. Üllatavhirmutavvahva. Mis veel muusikasse puutub, siis ma käisin ükspäev kontserdil. Kui mul seal olles ja laule kuulates mõte vahepeal hoopis mujale lendas, hakkasin pärast mõtlema, mida see selle muusika kohta ütleb. Ühesõnaga kas selline (reeglina vaiksemat sorti) muusika, mis mõtted mujale viib, on hea või halb. Kas laulu kuulamise mõte on laulu kuulata või teda kuulda ja oma asju mõelda? Vahepeal hakkab lausa segama see värk. Kui oled laulu sõnade alguse ära kuulanud ja siis lähed kuhugi uitama ega saagi teada, mis sõnad lõpus tulid. Kui mingi sündmus on üsna lähiminevikus juhtunud ja ta inimese peas lõpetamata on, siis ta tuleb tagasi. Kõigepealt mõtetes ja siis ka sündmustes, kuna alateadlikult olnut tagasi otsitakse. Asjad ei lõpe, kui ise neid ei lõpeta. Muidugi see vana leierkast ka veel, et...

Kui ma täna päeval toast välja astusin ja leidsin, et laia lund sajab, tundus see esimesel hetkel üsna ebameeldiv. Umbes et mida ta siin kevade mängumaal nüüd hõljub, tulnud siis, kui õige aeg oli. Nagu ikka juhtub, oli tegemist liiga kiire mõttega. Andsin mõttele aega atra seada ja kõndsin edasi. Päike paistis kevadiselt. Päike paistis kevadiselt. Lumi oli nii vales kohas, et lausa vahva. Hakkas meeldima. Laial tänaval vurasid autod, palju ja kiiresti. Kokku oli see nagu "Wikmani poiste" viimased peatükid võrreldes esimestega, nagu naerukrampides emo, nagu sinine krokodill - lumi sadas ja teda ei huvitanud ei autod ega päike ega mina ega see koeraga jalutav onu.

Kui sa tutvud mingil hetkel ühe inimesega ja äkki adud, et kui sa ühel hetkel veidi varem oleksid käitunud natuke teisiti(ehk siis teinud nii ja mitte naa), siis oleksid sa selle inimesega tuttavaks saanud juba varem. Miks siis mitte varem? Ja miks hiljem, kui on ka võimalus "üldse mitte"? Miks suurem osa inimesi, keda oleks teisiti käitudes olnud potentsiaal tunda, jäävadki tundmatuteks, aga need üksikud saavad tuttavateks? Mis saatusesse uskuja nüüd mina või midagi...

Vaikse päeva(kuigi ma olen kindel, et linn on endiselt täis mitte väga vaikseid inimesi) esimestel hommikutundidel leidsin endale suurepärase meelelahutuse. YouTube, nagu ikka, aitab. Kunagi olin ma pubekas (praegu ka kindlasti natuke, aga mitte selles mõttes). Ja ma pean ütlema, et minu aja pubekad olid palju armsamad kui praegused, kes maailmavalukrampides emodeks või solaariumipunanahkadeks kipuvad muutuma. Meie ajal olid poistebändid (kas 90ndad ja 2000ndate algus mitte ei ruuuuuli?) ja vaat just neid ma YouTube'ist kaema sattusingi. Peale avastuse, et enamik kunagiste lemmiklaulude sõnadest on mul endiselt peas, sain ka hea kõhutäie naerda. Siin üks näide (vaata kindlasti lõpuni, sest laulu finaal on ikka ju lõpus ja näod tõmbuvad valust aina enam krimpsu ja alastust näidatakse ka). Kui nad tulevadki Eestisse nagu leht väidab, siis ma läheks vaataks-kuulaks-üürgaks küll hea meelega(kui tasuta saaks ofkoors). Ja näeks, kuidas onudele on hallid habemed ette kasvanud. Kuid jätkak...

Situatsioon Herne tänaval : tulen mina linna poolt, kõrvus üürgab Piaf, et ta ei kahetse midagi, kui äkki näen, et vastu tuleb üsna purjakil noormees, jääb seisma, ja kui ma lähemale jõuan, ütleb mulle: "Teil on nii kollane jope, aga te olete nii kuri...vähemalt paistab nii." No kurat, mida? Esiteks ma ei kuulanud just maailma rõõmsaimat laulu ja teiseks purjus inimesed hämaral tänaval ei tekita suurt õnnetunnet (nii palju jänest minus ikka on). Ka siis, kui seda võiks Supilinna vaimu kujundi tahta peita, on pool seitse õhtul ikka natuke liiga vara. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest "kuri-olemisest". Sest see pole mitte esimene kord, kui keegi sedasorti lausega lagedale tuleb. Tõtt-öelda hakkab natuke üle viskama juba. Siit ka teadaanne : ma ei ole kuri. Ma ei ole kuri. Ma ei ole kuri. Ma EI OLE kuri. Võib-olla tõsine, võib-olla mitte ülevoolavalt sõbralik, võib-olla see, kelle kohta kasutatakse (ekslikult?) väljendit "vana rahu ise", a...

Kevadelaul Külm.Või sula. Lörts. Või tuisk? Hallid pilved või valusalt selge taevas. Kes võiks arvata, et kuskil selles kõiges võib peidus olla üks Trallallaa? Kass peseb nägu. Koer lakub karvu, Putukas puhastab katsesarvi. Oma tajumise ja äratundmise tundlad tuleb puhtad hoida. Uks enese sisse tuleb lahti teha, et Trallallaa tulla saaks. Eelkevade tasakesi tiksuvas, ja seda kenamas märtsiajas, võib peidus olla, oh, kui palju Trallallaasid. Pajuurvad. Kui lugeda, et iga pajuurb on üks Trallallaa, siis pajuoks on juba terve laul. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Märtsivõimalused #1

Kaks riideeset, mis hetkel seljas on: -pruun püks -roheline sall Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema: -inimene number 1 -inimene number 2 Kaks lemmiktegevust: -öösel SELLISTE laulude kuulamine -edetabelite/nimekirjade tegemine Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks: -terved nina ja kurk (ilmselt siis ka kõrvad) -kas kaks inimest võib ühe alla lugeda? Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud: -kasti ronitud -naerdud Kaks asja, mida täna sõid: -creme brulee(kui see ikka oli see) -kringel, kas tohib veel et neid soolaseid köömnetega küpsisepulki sõin ka, mille kohta ma kusagil ütlesin juba, et lapsepõlv tuleb meelde Viimased kaks inimest, kellega rääkisid: -raske öelda, pigem oli neid viis Kaks asja, mida homme teed: -magan kaua -söön mett ja sidrunit(kui on) Kaks pikimat autosõitu: -Tartust Tallinna -Tartust koju (kui just tingimata a u t o sõitude kohta küsitakse) Kaks lemmikjooki: -vesi -mahl Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud: -mul on tuba segam...

Eelmisel aastal ma sattusin natuke rohkem Tallinna ja siis vahepeal tundus, et Tartu võib olla ammendumas. Ju nõu vatt, tegelikult ei ole. Täna kui ma kusagilt Jaani kiriku juurest juba Ülikooli tänavat silmama hakkasin, sain aru, et mitte ei ole. Kõik oli tuttav ja vana, aga samas niimoodi värske nagu eelmisel kevadel. Kuidagi ei seganud, et värskus oli eelmise kevade oma. Ka öö ei valmistanud pettumust, pakkudes võimalust ülikooli sammastele ülalt alla vaadata. Jea. Taevas pilvede vahel oli lendoravakujuline auk ja mõte mitte ühtegi inimest näha ei osutunud reaalseks (Zavood koduteel on tugev argument). Maitea, mingi uuestisünd on. Ehk see ei ole ainult ööst. Kui kaks inimest saavad mõlemad aru, et neil on teineteisega suhtlemisel raskusi, siis on ikkagi võimalik täiesti edukalt koos eksisteerida. Muidugi kui tegemist pole mingi lähisuhtega, aga noh, ma praegu ei mõelnudki nii. Päris vahvaid inimesi on olemas:)