Otse põhisisu juurde

Illustreeritud unenägu

Lõpuks ometi nägin ka tõelist tuhkatriinu-unenägu. Päris kena peale neid koledaid, mida hunnikutes on olnud. Mul on tunne, et mingi osa oli asjas sellel, et klõpsutasin eile "Bridget Jonesi" mingite kohtade pealt läbi. Aga unenägu ise oli niisiis selline, et mul oli mingi mees, kellega ofkoors meil oli selline igavene kõikevõitev armastus (võib-olla ta oli natuke nagu Daniel Day Lewis filmis "The age of innocence", aga võib-olla polnud ka. Parem vist et mitte). Mingid jamad meil olid, maiteagi mis jamad, igal juhul lõpp oli selline, et tüüp ehitas meile Otepääle maja(natuke nagu "The Notebook"?), sellise kena oru sees oli. Ja hoolimata sellest orust ja Otepääst paistis maja eest ilusti kätte Tigutorn (ja mees oli seega natuke nagu imemees ka). Mina jõudsin siis mingi seltskonnaga sinna maja juurde, seljas Bridgeti kollane kleit (nähtav umbes 2:30 ja edasi), ja avastasin, et mees on meile pulmad korraldanud, rahvas kõik juba majas ja. Nooh, siis oli mul vaja riideid vahetada, mõtlesin veel kiirelt, et ei tea mida panna, kas voodilina ümber tõmmata oleks lahe mõte...Läksin siis maja hoovist välja vist riietumiskohta otsima. Vahepeal toimusid pulmakülaliste lõbustuseks libaetteasted, nõnda et pandi pulmamuusika mängima (see taa-tatadaa) ja siis tulid mingid lambid inimesed hoopis külaliste ette.
Mina aga majahoovist väljastpoolt endale riietumiskohta ei leidnud ja tulin kummimadratsil liueldes tagasi maja juurde. Tee peal vuhisesin mööda Tartu abilinnapeast hariduse ja kultuuri valdkonnas (kes juba ennegi maiteamiks selles unenäos figureeris), kes läks koos mingi teise mehega jooke juurde tooma.
Edasi ei saanudki midagi. Seisin oma kollases kleidis maja ees ja ärkasin üles.

Kommentaarid

  1. loodetavasti vaatad sa praegu järge, kus muuhulgas Tartu abilinnapea hariduse ja kultuuri valdkonnas jõudis jookidega ikka tagasi. :)

    VastaKustuta
  2. Ei vaadand, ei näinud, mitte midagi ei näinud...

    VastaKustuta
  3. Tavaliselt sellised toredad ja huvitavad ja ilusad unenäod, mida põnevusega vaatad ja oled unes nii huvitunud, et mis edasi saab, lõppevadki kuidagi äkitselt kõige põnevamal hetkel ära. Mul juhtub ka tihtipeale nii.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...