Otse põhisisu juurde

Illustreeritud unenägu

Lõpuks ometi nägin ka tõelist tuhkatriinu-unenägu. Päris kena peale neid koledaid, mida hunnikutes on olnud. Mul on tunne, et mingi osa oli asjas sellel, et klõpsutasin eile "Bridget Jonesi" mingite kohtade pealt läbi. Aga unenägu ise oli niisiis selline, et mul oli mingi mees, kellega ofkoors meil oli selline igavene kõikevõitev armastus (võib-olla ta oli natuke nagu Daniel Day Lewis filmis "The age of innocence", aga võib-olla polnud ka. Parem vist et mitte). Mingid jamad meil olid, maiteagi mis jamad, igal juhul lõpp oli selline, et tüüp ehitas meile Otepääle maja(natuke nagu "The Notebook"?), sellise kena oru sees oli. Ja hoolimata sellest orust ja Otepääst paistis maja eest ilusti kätte Tigutorn (ja mees oli seega natuke nagu imemees ka). Mina jõudsin siis mingi seltskonnaga sinna maja juurde, seljas Bridgeti kollane kleit (nähtav umbes 2:30 ja edasi), ja avastasin, et mees on meile pulmad korraldanud, rahvas kõik juba majas ja. Nooh, siis oli mul vaja riideid vahetada, mõtlesin veel kiirelt, et ei tea mida panna, kas voodilina ümber tõmmata oleks lahe mõte...Läksin siis maja hoovist välja vist riietumiskohta otsima. Vahepeal toimusid pulmakülaliste lõbustuseks libaetteasted, nõnda et pandi pulmamuusika mängima (see taa-tatadaa) ja siis tulid mingid lambid inimesed hoopis külaliste ette.
Mina aga majahoovist väljastpoolt endale riietumiskohta ei leidnud ja tulin kummimadratsil liueldes tagasi maja juurde. Tee peal vuhisesin mööda Tartu abilinnapeast hariduse ja kultuuri valdkonnas (kes juba ennegi maiteamiks selles unenäos figureeris), kes läks koos mingi teise mehega jooke juurde tooma.
Edasi ei saanudki midagi. Seisin oma kollases kleidis maja ees ja ärkasin üles.

Kommentaarid

  1. loodetavasti vaatad sa praegu järge, kus muuhulgas Tartu abilinnapea hariduse ja kultuuri valdkonnas jõudis jookidega ikka tagasi. :)

    VastaKustuta
  2. Ei vaadand, ei näinud, mitte midagi ei näinud...

    VastaKustuta
  3. Tavaliselt sellised toredad ja huvitavad ja ilusad unenäod, mida põnevusega vaatad ja oled unes nii huvitunud, et mis edasi saab, lõppevadki kuidagi äkitselt kõige põnevamal hetkel ära. Mul juhtub ka tihtipeale nii.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...