2 asja

Hästi lahe tunne on see, kui jääd kivvi (st mingit punkti pikemalt vaatama ilma et pilku ära keerata saaks) ja samal ajal käib (suhteliselt vali) muusika, kus jõuab kätte mingi energiline osa. Siis tundub nagu oleks päriselt selle muusika sees, see on mingi vool või kaasaviiv lainetus, ja oluline osa on, et sina oled seal seisev punkt, selle voolu lükata-tõmmata. Kõlab kistult, aga on ka päriselt olemas.
Mind juba mõnda aega ärritab, kui ma näen (ja aina enam näen) orksis mingeid testimoniale, kus alustatakse (ja tihtipeale ka lõpetatakse) oma sõbra iseloomustamist ütlemisega, et ta on ilus. Eee..kas sõber on mingi armuke, et ilu nii tähtis faktor on? Polegi ju midagi halvasti öeldud, aga kangesti pealiskaudse mulje jätab, sest andku jumal (või minu poolest jänes) mulle andeks minu enda võimalik pealiskaudsus, aga mina mitte ei usu, et need kirjutajad sellest va imetabasest sisemisest ilust räägivad. A ei tegelikult, mõtlesin vist ümber. Kui tihti ikka inimestele öeldakse, et oled ilus, lase ütlevad, kadugu endassetõmbunud eestlased ja alaku orksisütlejate viljaka soo võidukäik!
Ei oleks nagu täna kurjas tujus, aga kuidas need lauselõpud niimoodi käest ära lähevad...