Lähen voodisse, mõtlen, et loeks ühe peatüki raamatut (lugedes on ikka uni paremini tulnud). Nooh, loengi siis, isegi kaks peatükki vist. Kustutan tule ära, mõtlen et küll teki all on ikka soe. Lösutan mõnda aega ühel küljel, siis hakkab tunduma, et vasaku käe sõrmed lähevad sellisest asendist paiste. Keeran teise külje. Ootan und ja mõtlen, et silmad ei taha ennast ise kinni hoida, seega tuleb minul endal nad kinni panna. Aga tegelikult ei saagi aru, võib-olla on need mõtted, mis magada ei lase. Koolimõtted. Mis ajast koolimõtted magamist takistavad? Midagi uut. Mingi teine mõte on ka, aga see polegi üllatuslikult nii häriv ja jääb vabalt kooli varju.
Olles veel paar korda end ümber ja tagasi keeranud, vaatan kella - 4.41. 6tunni pärast ärgata? Ennast teades? Vaevalt.
Vahin natuke lakke ja mõtlen, et ehk arvutiekraan oleks huvitavam. Küll on hea, et täna just otsustasin arvuti ööseks tööle jätta. Hakkan seepi vaatama ja Tetrist mängima. Selles viimases pean ma ikka hea olema, kui tagurpidi silmadega ja ilma prillideta ikka sama hea skoori teen kui muidu.
Vahepeal heidan pilgu hämarasse tuppa. Meeldib. Panen õunaussirohelise küünla põlema. Siiani ei saa aru, kas see tegi asja paremaks või mitte.
Seebi seekordne osa saab läbi, aga uni ei tundu veel tulevat. Vaatan siis veel seebi uut hooaega tutvustavaid klippe. Viimase klipi lõppedes leian end kartmas seda vaikust, mis kohe tekib.Heites siiski kõrvale kõik järeldused, mida sellest teha võiks, heidan pilgu kellale - 6.28. Ärgata 4 tunni pärast? Kindlasti mitte.
Panen teleka käima. Kaileen Mägi teeb parajasti intervjuud Kuulo Kutsariga. Hämmastav! Kuulo Kutsar on ikka veel olemas. Ma olin alles väike, kui tema nimi juba tuntud oli. Aga ma pole muidugi ju teab mis vana ka.
Lähen voodisse tagasi, trükin hommikuks valmis sõnumi. Näen telekast veel ära mingi multika ja uudised ja selle, millest kirjutab tänane Eesti Päevaleht, kuulen kellegi äratuskella kusagil ja siis jään magama. Enam ei suuda meenutada, kas ja kuidas ma selle sõnumi kell 10.30 ära saatsin, aga vastuse olen talle saanud, seega kõik on vist hästi läinud.
Järgmine hommik algab kell 2, kui tädi Maahommikus potilillede haigustest räägib.
Olles veel paar korda end ümber ja tagasi keeranud, vaatan kella - 4.41. 6tunni pärast ärgata? Ennast teades? Vaevalt.
Vahin natuke lakke ja mõtlen, et ehk arvutiekraan oleks huvitavam. Küll on hea, et täna just otsustasin arvuti ööseks tööle jätta. Hakkan seepi vaatama ja Tetrist mängima. Selles viimases pean ma ikka hea olema, kui tagurpidi silmadega ja ilma prillideta ikka sama hea skoori teen kui muidu.
Vahepeal heidan pilgu hämarasse tuppa. Meeldib. Panen õunaussirohelise küünla põlema. Siiani ei saa aru, kas see tegi asja paremaks või mitte.
Seebi seekordne osa saab läbi, aga uni ei tundu veel tulevat. Vaatan siis veel seebi uut hooaega tutvustavaid klippe. Viimase klipi lõppedes leian end kartmas seda vaikust, mis kohe tekib.Heites siiski kõrvale kõik järeldused, mida sellest teha võiks, heidan pilgu kellale - 6.28. Ärgata 4 tunni pärast? Kindlasti mitte.
Panen teleka käima. Kaileen Mägi teeb parajasti intervjuud Kuulo Kutsariga. Hämmastav! Kuulo Kutsar on ikka veel olemas. Ma olin alles väike, kui tema nimi juba tuntud oli. Aga ma pole muidugi ju teab mis vana ka.
Lähen voodisse tagasi, trükin hommikuks valmis sõnumi. Näen telekast veel ära mingi multika ja uudised ja selle, millest kirjutab tänane Eesti Päevaleht, kuulen kellegi äratuskella kusagil ja siis jään magama. Enam ei suuda meenutada, kas ja kuidas ma selle sõnumi kell 10.30 ära saatsin, aga vastuse olen talle saanud, seega kõik on vist hästi läinud.
Järgmine hommik algab kell 2, kui tädi Maahommikus potilillede haigustest räägib.
