Eile ma lugesin miskit artiklit, kuidas blogindus vohab ja kuidas kõik ennast seetõttu kirjanikeks peavad ja arvavad, et neil on midagi öelda. Seetõttu mainin igaks juhuks ära, et mina ennast kirjanikuks ei loe. Ja see, kas mul midagi öelda on. Maitea, kes on piisavalt jumal, et tulla ütlema, kellel on midagi öelda ja kellel pole. Minu meelest küsimus on rohkem selles, kellele öelda tahetakse. Eriti blogi puhul. Mina vähemasti ei kirjuta siin maailmale, vaid peamiselt ikka iseendale ja neile enamasti mulle tuttavatele inimestele, kes seda lugeda viitsivad/tahavad. Võõra jaoks võib-olla ongi see minu leelotamine siin lihtsalt pubeka maailmavalu või soov ennast erilisena tunda. Nii et mu meelest võiks rahule jätta need blogid. Vaevalt et nende hulk internetis möllavat müra veel suurendada suudab.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar