Eile ma lugesin miskit artiklit, kuidas blogindus vohab ja kuidas kõik ennast seetõttu kirjanikeks peavad ja arvavad, et neil on midagi öelda. Seetõttu mainin igaks juhuks ära, et mina ennast kirjanikuks ei loe. Ja see, kas mul midagi öelda on. Maitea, kes on piisavalt jumal, et tulla ütlema, kellel on midagi öelda ja kellel pole. Minu meelest küsimus on rohkem selles, kellele öelda tahetakse. Eriti blogi puhul. Mina vähemasti ei kirjuta siin maailmale, vaid peamiselt ikka iseendale ja neile enamasti mulle tuttavatele inimestele, kes seda lugeda viitsivad/tahavad. Võõra jaoks võib-olla ongi see minu leelotamine siin lihtsalt pubeka maailmavalu või soov ennast erilisena tunda. Nii et mu meelest võiks rahule jätta need blogid. Vaevalt et nende hulk internetis möllavat müra veel suurendada suudab.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar