Eile ma lugesin miskit artiklit, kuidas blogindus vohab ja kuidas kõik ennast seetõttu kirjanikeks peavad ja arvavad, et neil on midagi öelda. Seetõttu mainin igaks juhuks ära, et mina ennast kirjanikuks ei loe. Ja see, kas mul midagi öelda on. Maitea, kes on piisavalt jumal, et tulla ütlema, kellel on midagi öelda ja kellel pole. Minu meelest küsimus on rohkem selles, kellele öelda tahetakse. Eriti blogi puhul. Mina vähemasti ei kirjuta siin maailmale, vaid peamiselt ikka iseendale ja neile enamasti mulle tuttavatele inimestele, kes seda lugeda viitsivad/tahavad. Võõra jaoks võib-olla ongi see minu leelotamine siin lihtsalt pubeka maailmavalu või soov ennast erilisena tunda. Nii et mu meelest võiks rahule jätta need blogid. Vaevalt et nende hulk internetis möllavat müra veel suurendada suudab.
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Kommentaarid
Postita kommentaar