Eile ma lugesin miskit artiklit, kuidas blogindus vohab ja kuidas kõik ennast seetõttu kirjanikeks peavad ja arvavad, et neil on midagi öelda. Seetõttu mainin igaks juhuks ära, et mina ennast kirjanikuks ei loe. Ja see, kas mul midagi öelda on. Maitea, kes on piisavalt jumal, et tulla ütlema, kellel on midagi öelda ja kellel pole. Minu meelest küsimus on rohkem selles, kellele öelda tahetakse. Eriti blogi puhul. Mina vähemasti ei kirjuta siin maailmale, vaid peamiselt ikka iseendale ja neile enamasti mulle tuttavatele inimestele, kes seda lugeda viitsivad/tahavad. Võõra jaoks võib-olla ongi see minu leelotamine siin lihtsalt pubeka maailmavalu või soov ennast erilisena tunda. Nii et mu meelest võiks rahule jätta need blogid. Vaevalt et nende hulk internetis möllavat müra veel suurendada suudab.
Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes. Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks. Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Kommentaarid
Postita kommentaar