Eile ma lugesin miskit artiklit, kuidas blogindus vohab ja kuidas kõik ennast seetõttu kirjanikeks peavad ja arvavad, et neil on midagi öelda. Seetõttu mainin igaks juhuks ära, et mina ennast kirjanikuks ei loe. Ja see, kas mul midagi öelda on. Maitea, kes on piisavalt jumal, et tulla ütlema, kellel on midagi öelda ja kellel pole. Minu meelest küsimus on rohkem selles, kellele öelda tahetakse. Eriti blogi puhul. Mina vähemasti ei kirjuta siin maailmale, vaid peamiselt ikka iseendale ja neile enamasti mulle tuttavatele inimestele, kes seda lugeda viitsivad/tahavad. Võõra jaoks võib-olla ongi see minu leelotamine siin lihtsalt pubeka maailmavalu või soov ennast erilisena tunda. Nii et mu meelest võiks rahule jätta need blogid. Vaevalt et nende hulk internetis möllavat müra veel suurendada suudab.
Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Kommentaarid
Postita kommentaar