Otse põhisisu juurde

Porr porr porr

Äratajaks telefonikõne SEB Eesti Ühispangast. Uimase häälega tütarlaps tahtis teada, kas mul on aadress vahepeal muutunud. Asi aetud, ütles ta mulle tšau. Hirv. Mingi uus teenindusnõks?
Olles eile ilmateadet vaadanud, mõtlesin, et täna välja ei lähegi, sest see on just täpselt teki all istumise ilm. Tõmbad ruloo eest ära ja vaatad, kuidas vihm sajab. Täna panin muide(seoses lehevaeste puudega) esimest korda tähele ühte rohelist maja meie vahetus naabruses.
"Scrubs"'i 5,hooaeg õnnelikult lõpetatud, hakkas pea natuke liiga sumisema, mis on märk sellest, et värske õhu kätte oleks minna vaja. Läksin.
Ja nüüd palve sulle, kottis pükstega poiss kaupsi juures ülekäigurajal. Kui sa lähed üle tee, siis mine sirgelt. Jah, ma saan aru, et sul on vaja Hansakeskusesse minna, aga sa ei pea sellepärast poole ülekäigu peal paremale kalduma hakkama. Sest nii astud sa enda selja taga kõndijale (antud juhul mulle) otse ette. Ja mida peab siis tegema see selja taga kõndija? Kõrvale astuda ei saa, sest seal on teine inimene, seisma jääda ei saa, sest selja taga on ka inimene. Pluss ärgem unustagem, et ülekäigurajal on lisaks kõigele veel kahesuunaline liiklus. Niisiis, noormees, mine üle tee ja keera siis paremale, või vähemalt ära tee oma haake tipptunni ajal.
Teksad mul õnnestus siiski täna osta. See on hea, arvestades, et kingi ma nagunii ei saa. Sest vaata, kui su jalanumber on suurem kui 40, siis on see ju absoluutselt sinu ja ainult sinu enda süü.
Ja neid peenikesi küünlaid, mida ma igalt poolt taga ajan, ma vist ka ei saa. Ühest kohast oleks saanud, aga siis oleks 80 eegu eest pidanud ostma ka kolm kaasakäivat küünlajalga. Aga jalad mul juba on, pealegi ilusamad kui need, mis seal olid.
Mis veel liiklemisse puutub, siis seda takistavad üsna palju inimesed, kes on otsustanud bussi keset kõnniteed oodata. Mina ei tea, on see mahajäämishirm või mis, mis sunnib säärast positsiooni valima. Kamoon, see pole ju mingi laulupeoaegne Tallinn ega hommikune Annelinn.
Loomulikult satuvad säärase ilmaga varem või hiljem patuoinasteks autojuhid. Kui 3 autojuhti saavad korraks natuke aeglasemalt sõita, et jalakäijat mitte märjaks pritsida, kuidas siis ülejäänud 7 ei saa? Aga muidu edu teile Supilinna asfalteerimata auklikel (praegusel ajal ka vett täis) tänavatel.

Ei, muidugi ma pingutasin praegu üle, kindlasti on asi ainult selles, et mu jalad olid terve õues olemise aja märjad ja ma otsisin sellepärast lihtsalt asju, mille kallal viriseda.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...