Otse põhisisu juurde

Porr porr porr

Äratajaks telefonikõne SEB Eesti Ühispangast. Uimase häälega tütarlaps tahtis teada, kas mul on aadress vahepeal muutunud. Asi aetud, ütles ta mulle tšau. Hirv. Mingi uus teenindusnõks?
Olles eile ilmateadet vaadanud, mõtlesin, et täna välja ei lähegi, sest see on just täpselt teki all istumise ilm. Tõmbad ruloo eest ära ja vaatad, kuidas vihm sajab. Täna panin muide(seoses lehevaeste puudega) esimest korda tähele ühte rohelist maja meie vahetus naabruses.
"Scrubs"'i 5,hooaeg õnnelikult lõpetatud, hakkas pea natuke liiga sumisema, mis on märk sellest, et värske õhu kätte oleks minna vaja. Läksin.
Ja nüüd palve sulle, kottis pükstega poiss kaupsi juures ülekäigurajal. Kui sa lähed üle tee, siis mine sirgelt. Jah, ma saan aru, et sul on vaja Hansakeskusesse minna, aga sa ei pea sellepärast poole ülekäigu peal paremale kalduma hakkama. Sest nii astud sa enda selja taga kõndijale (antud juhul mulle) otse ette. Ja mida peab siis tegema see selja taga kõndija? Kõrvale astuda ei saa, sest seal on teine inimene, seisma jääda ei saa, sest selja taga on ka inimene. Pluss ärgem unustagem, et ülekäigurajal on lisaks kõigele veel kahesuunaline liiklus. Niisiis, noormees, mine üle tee ja keera siis paremale, või vähemalt ära tee oma haake tipptunni ajal.
Teksad mul õnnestus siiski täna osta. See on hea, arvestades, et kingi ma nagunii ei saa. Sest vaata, kui su jalanumber on suurem kui 40, siis on see ju absoluutselt sinu ja ainult sinu enda süü.
Ja neid peenikesi küünlaid, mida ma igalt poolt taga ajan, ma vist ka ei saa. Ühest kohast oleks saanud, aga siis oleks 80 eegu eest pidanud ostma ka kolm kaasakäivat küünlajalga. Aga jalad mul juba on, pealegi ilusamad kui need, mis seal olid.
Mis veel liiklemisse puutub, siis seda takistavad üsna palju inimesed, kes on otsustanud bussi keset kõnniteed oodata. Mina ei tea, on see mahajäämishirm või mis, mis sunnib säärast positsiooni valima. Kamoon, see pole ju mingi laulupeoaegne Tallinn ega hommikune Annelinn.
Loomulikult satuvad säärase ilmaga varem või hiljem patuoinasteks autojuhid. Kui 3 autojuhti saavad korraks natuke aeglasemalt sõita, et jalakäijat mitte märjaks pritsida, kuidas siis ülejäänud 7 ei saa? Aga muidu edu teile Supilinna asfalteerimata auklikel (praegusel ajal ka vett täis) tänavatel.

Ei, muidugi ma pingutasin praegu üle, kindlasti on asi ainult selles, et mu jalad olid terve õues olemise aja märjad ja ma otsisin sellepärast lihtsalt asju, mille kallal viriseda.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...