Otse põhisisu juurde

Porr porr porr

Äratajaks telefonikõne SEB Eesti Ühispangast. Uimase häälega tütarlaps tahtis teada, kas mul on aadress vahepeal muutunud. Asi aetud, ütles ta mulle tšau. Hirv. Mingi uus teenindusnõks?
Olles eile ilmateadet vaadanud, mõtlesin, et täna välja ei lähegi, sest see on just täpselt teki all istumise ilm. Tõmbad ruloo eest ära ja vaatad, kuidas vihm sajab. Täna panin muide(seoses lehevaeste puudega) esimest korda tähele ühte rohelist maja meie vahetus naabruses.
"Scrubs"'i 5,hooaeg õnnelikult lõpetatud, hakkas pea natuke liiga sumisema, mis on märk sellest, et värske õhu kätte oleks minna vaja. Läksin.
Ja nüüd palve sulle, kottis pükstega poiss kaupsi juures ülekäigurajal. Kui sa lähed üle tee, siis mine sirgelt. Jah, ma saan aru, et sul on vaja Hansakeskusesse minna, aga sa ei pea sellepärast poole ülekäigu peal paremale kalduma hakkama. Sest nii astud sa enda selja taga kõndijale (antud juhul mulle) otse ette. Ja mida peab siis tegema see selja taga kõndija? Kõrvale astuda ei saa, sest seal on teine inimene, seisma jääda ei saa, sest selja taga on ka inimene. Pluss ärgem unustagem, et ülekäigurajal on lisaks kõigele veel kahesuunaline liiklus. Niisiis, noormees, mine üle tee ja keera siis paremale, või vähemalt ära tee oma haake tipptunni ajal.
Teksad mul õnnestus siiski täna osta. See on hea, arvestades, et kingi ma nagunii ei saa. Sest vaata, kui su jalanumber on suurem kui 40, siis on see ju absoluutselt sinu ja ainult sinu enda süü.
Ja neid peenikesi küünlaid, mida ma igalt poolt taga ajan, ma vist ka ei saa. Ühest kohast oleks saanud, aga siis oleks 80 eegu eest pidanud ostma ka kolm kaasakäivat küünlajalga. Aga jalad mul juba on, pealegi ilusamad kui need, mis seal olid.
Mis veel liiklemisse puutub, siis seda takistavad üsna palju inimesed, kes on otsustanud bussi keset kõnniteed oodata. Mina ei tea, on see mahajäämishirm või mis, mis sunnib säärast positsiooni valima. Kamoon, see pole ju mingi laulupeoaegne Tallinn ega hommikune Annelinn.
Loomulikult satuvad säärase ilmaga varem või hiljem patuoinasteks autojuhid. Kui 3 autojuhti saavad korraks natuke aeglasemalt sõita, et jalakäijat mitte märjaks pritsida, kuidas siis ülejäänud 7 ei saa? Aga muidu edu teile Supilinna asfalteerimata auklikel (praegusel ajal ka vett täis) tänavatel.

Ei, muidugi ma pingutasin praegu üle, kindlasti on asi ainult selles, et mu jalad olid terve õues olemise aja märjad ja ma otsisin sellepärast lihtsalt asju, mille kallal viriseda.

Kommentaarid

Popid

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...