1823. näkipäev

Mulle meeldib see hilissügisene kellakeeramine, eriti kui selle ajal üleval olla. Vaatad näiteks arvuti kella, kuidas ta on 3 ja siis on jälle 3. Saad ühe tunni juurde. Tõenäoliselt kell 3 öösel sellega küll midagi asjalikku peale ei hakka, aga tähtis ongi see tunne, mis tekib(nagu Linklateri filmide puhul;). Ja loomulikult võetakse seesama tund kevadise kellakeeramisega ära, aga see on ju täiesti ebaoluline fafkt, onju?

Päeva kala: Olles juuksed minut tagasi ära pesnud, törtsutasin tont teab mis põhjusel järgmise laadungi šampooni pudelist välja. Kuna head kraami on kahju raisku lasta, pesin veel. Ainult et kaks korda pestud juuksed pole tegelikult paremad.

Päeva mõttetu fakt: Minu uus hambahari on roheline. Nimeks panen vist Grinch.
on oktoober 28, 2007 by  |  

1826.näkipäev (vist)

Nüüd ma näen kogu aeg seda nukunäoga tüdrukut. Mitte selles mõttes nukk nagu tavaliselt öeldakse, et armas ja nii, vaid selles mõttes et nukk ja mitte inimene. Vaatad ja mõtled, et mis mõttes ongi selline nina ja selline suu. Ei, ega ta ei ole kole ega midagi, lihtsalt tundub veidi ebamaine, nagu olekski plastmassist...

***
Kahju, et nii palju olukordi läheb raisku, sest ei öelda õigel ajal õiget asja, kuigi teatakse, et mõlemad asjasse segatud seda mõtlevad. Ükskõik kas kaks võhivõõrast raamatuletti silmitsedes või vanad tuttavad voodiserval istudes.

***

Päeva leid: 5 krooni ärapõletatava paberi kotist.

Tervitan sind

Mõnel inimesel on nii ilus hääl, eriti kui seda harva kuuled.

...

Schumanni Missa Sacra Kyrie-osa, mida praegu kooris laulame, on üks kõige täiuslikumalt kurbi asju, mida ma tükil ajal kuulnud olen. Saaks seda vaid kusagilt rottida...
Posted in  on oktoober 16, 2007 by  |  

1837.näkipäev

Täna ma vaatasin teatrit. Volkonski lavastus "Jutt jumala õige". Tegelase "vanamees" osatäitja Ants Ander oli absoluutselt mees, kes tegi minu päeva. Mitte ainult oma rolli pärast, vaid ka sellepärast, milline ta ise oli. Selline, kellest saad aru, et ta ei ela harjumusest, vaid elab k a a s a. Päris näitleja, noh.
Mis lavastusse puutub, siis teema oli selles, et vanamees pidas oma 98. sünnipäeva. Jumalaga (kolmas, nähtamatu tegelane). Aga nii kurb oli, et hakka nutma. Soe, aga kurb. Ja pärast oli kofeiinimürgituse tunne (kultuuritarbimise puhul väljendab see ilmselgelt elamust). Reklaamiks välja ka, aga täna oli viimane etendus.
on oktoober 15, 2007 by  |  

1839.näkipäev

Eile sattusin ühte kohta, kus kunagi varem polnud käinud. Ühte korterisse. Ja kui ma seal põrandal siis istusin, kargas pähe selline mõte, et see on jälle üks uus tegevuskoht.Nagu mingites seriaalides näiteks. Et on kellegi magamistuba, kellegi köök ja kellegi kabinet, kus tegelaste tegevust jälgitakse. Meil on Supikas ja Annekas ja Purde ja Raatuse ja muud. Ja kui mingite eesti seriaalide puhul tihti virisetakse, et tegevus läheb igavaks, sest tegevuspaikade arv on piiratud(nt seriaalitootjate majandusliku kitsikuse pärast), siis seriaalis "Meie elu" on võimalik kohti alati vajadusel juurde tekitada. Ilma otsese majandusliku mõjuta endale. Muud ei tahtnudki öelda.
Posted in  on oktoober 12, 2007 by  |  

Sõbrale # 2

Ja ta ilmutab ennast just siis, kui sul on teda kõige rohkem vaja.
on oktoober 11, 2007 by  |  

Sõbrale

Kui mõnda inimest olemas poleks, tuleks ta välja mõelda.
Posted in  on oktoober 10, 2007 by  |  

UV

Sain täna teada, kes see Urve on, kelle pähe mulle pidevalt helistatakse. Liiga vara helistanud ja liiga kiiresti oma reklaamjuttu rääkinud neiu (kelle jutust ma suurt midagi aru ei saanud, kuigi olen kindel, et ta ei rääkinud sugugi võõrsõnadega, lihtsalt aeg oli selline) ütles salapärase tegelase perekonnanime. Haa! Kõikvõimas internet ütles, et tegemist on apteekriga Tartust, kelle telefoninumber on tõepoolest minu omaga ülimalt sarnane.
Täitsa kahju on tegelikult. Ses mõttes, et mulle Urve pähe helistavad siis ju ainult need inimesed, kes helistamiseks numbri telefoni toksivad, tema sõbrad ja asjad võtavad telefonimälust õige numbri. Ma just pigem tahaks, et need viimased mulle helistaksid ja hakkaksid minu selgitusi ära ootamata mulle seletama, kuidas Ain ja Kaupo endid eile täis jõid. Või mingit muud sellist Urvele kindlasti arusaadavat lugu.
Olles Urve privaatsust natuke rikkunud, oleks ehk paslik mainida täna vaadatud filmi "Teiste elu", mis muuhulgas ka privaatsusest räägib. Nagu ka selle puudumisest ja põhimõtetega inimestest.
on oktoober 10, 2007 by  |  

1843.näkipäev

Olles mingid asjad vaikselt omaette palju läbi mõelnud, tundub olevat mõttetu neid öelda. Leierdatud on.

Miks ja kuhu kaob pilk?

Mõningatest kohtadest

See tuleb kuri jutt, nii et, kellel on liiga hea tuju, siis võib kohe kinni panna.
Teemaks mitmesugused söögikohad Tartus. Esiteks Pierre. Olles sinna ükskord läinud pahaaimamatu sooviga Caesari salatit süüa, paistis, et nii mina kui minuga kaasas olnud isik oleme nähtamatuks muutunud. Istusime üsna köögiukse lähedal lauas, kus mitu teenindajat mitu korda meist mööda käis. Aga nad ju ei saanudki meid näha, me olime nähtamatud. Passisime siis natuke aega ja mõtlesime, kas peaks õnnelikud olema, et soojas ruumis ilma rahata istuda lastakse. Lõpuks enam ei viitsinud, tulime ära. Mõtlesin kurja postituse peale bloogis, aga ei teinud seda, liiga kiiresti rahunesin maha. Antud koht oli aga sportlikku huvi äratanud ja otsustasime seda uuesti külastada. Ka sedapuhku istusime kohas, kus mitu teenindajaneiut meist korduvalt mööda käis, muuhulgas tuues menüü inimestele, kes meist hiljem olid tulnud. Tundub, et olime ka nüüd mõnda aega nähtamatud. Kui passitud aeg hakkas lähenema veerandtunnile, tõi üks meist mitu korda möödunud tütarlastest meile LÕPUKS ÜHE menüü. Need tere ja aitäh, mis ma talle ütlesin, olid püütud öelda sellise tooniga, et ta ka aru saaks, et midagi valesti on. Ja kuna vähemasti mina olin ikkagi kenakesti närvi aetud, otsustasime, et tuleme taaskord tulema. Eesruumis olnud teenindajad ütlesid meile viisakalt head aega. My ass!(nagu Merilin ütleks) Mis iroonia nagu? Head aega sulle ka ja aitäh meeldivalt veedetud(loe: mõttetult passitud) aja eest. Peale seda polnud mina oma jalga sinna kohta tõstnud. Kuni tänaseni, kui keegi noormees tuli juba ukse peal vastu ja ütles, et ei saa sinna. Täis või midagi ilmselt. Ok, see on mõistetav, eelnevad korrad ei ole.
Võtkem nüüd hambusse järgmine söögikoht. Selleks saab Werner. Ükskord, kui LA-ga sinna pahaaimamatult sisse astusime, saime kergelt sõimata, et mis te ei oska ukse pealt lugeda, et me oleme suletud vä. Teine kord välikohvikus vaatasime teenindajaneiuga üksteisele otsa, seega ta ju pidi mind nägema onju? Eeldasin, et nüüd kohekohe saan ma menüü. Well, guess what? Ei saanud! Ja täna õhtul asutuse teisel korrusel algas kõik ju kenasti, tere öeldi sisse minnes ja...noh, ja siis läks jamaks, menüüd oleks ootama jäänudki, kui ise poleks võtma läinud. Aga seda, et keegi huvi tunneks, kas me midagi soovime, ei maksnud loota. Ja me polnud seal ainuke selline laudkond. Tähendab. Mul ei ole raske püsti tõusta ja ise asju teha(tellida nt), kui kusagil kirjas on, et ma seda tegema pean, et selles kohas asjad nii käivad. Seal ei olnud kirjas mitte kusagil.Närvi ajab, raisk. Nagu täielik huvi puudus noh. Lähen tagasi kurjaks, kui selle peale mõtlen.
Ja kolmandana Moka. Ei ole juba ammu sellest kohast vaimustatud, aga täna oli ka nõme seik. Kui ma ostan koogitüki kassast, siis ma eeldan, et see pannakse mulle nähtavasse kohta. Näiteks sinnna samasse kassa juurde. Millest ma aru ei saa, on see, miks peab koogitaldriku panema kassa läheduses asuvale lauale. Tähendab minu pärast pangu, aga siis võiks öelda ka, et ma saan selle sealt kätte. Sest mitte ei naudi ma lolli näoga vahtimist ja ootamist, et kust ma nüüd selle siis saan. Aga mis siin ikka vinguda, seal on vähemasti letist teendindamine, sind võetakse isegi jutule, mis siis et mingid kaks tüüpi julmalt järjekorras ette trügivad.
Kokkuvõttes ma tahan seda öelda, et Statoilis on parimad teenindajad.
on oktoober 05, 2007 by  |  

Oktoobrivallatused

Lehepüüdmise lõbu

Tuul kammib puude juukseid. Tõmbab nagu hiiglasuure juukseharjaga. Puud jäävad selle sugemisega kevadeni lehtedeta.
Nüüd saab mängida lehepüüdmismängu.
Tuleb joosta puude all ringi ja püüda õhus lauglevaid lehti.
Kes värvilisema lehe pihku saab, on võidumees. Aga saab ka niisama, ilma võitmiseta mängida.
Lehepüüdmismängus võib osavõtjaid olla väga palju, sest langevaid lehti on niikuinii tuhat korda rohkem.

Juhani Püttsepp. 49 aastaaega.