Truffe kirjanurk

Mulle meeldib see hilissügisene kellakeeramine, eriti kui selle ajal üleval olla. Vaatad näiteks arvuti kella, kuidas ta on 3 ja siis on jälle 3. Saad ühe tunni juurde. Tõenäoliselt kell 3 öösel sellega küll midagi asjalikku peale ei hakka, aga tähtis ongi see tunne, mis tekib(nagu Linklateri filmide puhul;). Ja loomulikult võetakse seesama tund kevadise kellakeeramisega ära, aga see on ju täiesti ebaoluline fafkt, onju? Päeva kala: Olles juuksed minut tagasi ära pesnud, törtsutasin tont teab mis põhjusel järgmise laadungi šampooni pudelist välja. Kuna head kraami on kahju raisku lasta, pesin veel. Ainult et kaks korda pestud juuksed pole tegelikult paremad. Päeva mõttetu fakt: Minu uus hambahari on roheline. Nimeks panen vist Grinch.

Nüüd ma näen kogu aeg seda nukunäoga tüdrukut. Mitte selles mõttes nukk nagu tavaliselt öeldakse, et armas ja nii, vaid selles mõttes et nukk ja mitte inimene. Vaatad ja mõtled, et mis mõttes ongi selline nina ja selline suu. Ei, ega ta ei ole kole ega midagi, lihtsalt tundub veidi ebamaine, nagu olekski plastmassist... *** Kahju, et nii palju olukordi läheb raisku, sest ei öelda õigel ajal õiget asja, kuigi teatakse, et mõlemad asjasse segatud seda mõtlevad. Ükskõik kas kaks võhivõõrast raamatuletti silmitsedes või vanad tuttavad voodiserval istudes. *** Päeva leid: 5 krooni ärapõletatava paberi kotist.

Mõnel inimesel on nii ilus hääl, eriti kui seda harva kuuled.

Schumanni Missa Sacra Kyrie-osa, mida praegu kooris laulame, on üks kõige täiuslikumalt kurbi asju, mida ma tükil ajal kuulnud olen. Saaks seda vaid kusagilt rottida...

Täna ma vaatasin teatrit. Volkonski lavastus "Jutt jumala õige". Tegelase "vanamees" osatäitja Ants Ander oli absoluutselt mees, kes tegi minu päeva. Mitte ainult oma rolli pärast, vaid ka sellepärast, milline ta ise oli. Selline, kellest saad aru, et ta ei ela harjumusest, vaid elab k a a s a. Päris näitleja, noh. Mis lavastusse puutub, siis teema oli selles, et vanamees pidas oma 98. sünnipäeva. Jumalaga (kolmas, nähtamatu tegelane). Aga nii kurb oli, et hakka nutma. Soe, aga kurb. Ja pärast oli kofeiinimürgituse tunne (kultuuritarbimise puhul väljendab see ilmselgelt elamust). Reklaamiks välja ka, aga täna oli viimane etendus.

Eile sattusin ühte kohta, kus kunagi varem polnud käinud. Ühte korterisse. Ja kui ma seal põrandal siis istusin, kargas pähe selline mõte, et see on jälle üks uus tegevuskoht.Nagu mingites seriaalides näiteks. Et on kellegi magamistuba, kellegi köök ja kellegi kabinet, kus tegelaste tegevust jälgitakse. Meil on Supikas ja Annekas ja Purde ja Raatuse ja muud. Ja kui mingite eesti seriaalide puhul tihti virisetakse, et tegevus läheb igavaks, sest tegevuspaikade arv on piiratud(nt seriaalitootjate majandusliku kitsikuse pärast), siis seriaalis "Meie elu" on võimalik kohti alati vajadusel juurde tekitada. Ilma otsese majandusliku mõjuta endale. Muud ei tahtnudki öelda.

Ja ta ilmutab ennast just siis, kui sul on teda kõige rohkem vaja.

Kui mõnda inimest olemas poleks, tuleks ta välja mõelda.

Sain täna teada, kes see Urve on, kelle pähe mulle pidevalt helistatakse. Liiga vara helistanud ja liiga kiiresti oma reklaamjuttu rääkinud neiu (kelle jutust ma suurt midagi aru ei saanud, kuigi olen kindel, et ta ei rääkinud sugugi võõrsõnadega, lihtsalt aeg oli selline) ütles salapärase tegelase perekonnanime. Haa! Kõikvõimas internet ütles, et tegemist on apteekriga Tartust, kelle telefoninumber on tõepoolest minu omaga ülimalt sarnane. Täitsa kahju on tegelikult. Ses mõttes, et mulle Urve pähe helistavad siis ju ainult need inimesed, kes helistamiseks numbri telefoni toksivad, tema sõbrad ja asjad võtavad telefonimälust õige numbri. Ma just pigem tahaks, et need viimased mulle helistaksid ja hakkaksid minu selgitusi ära ootamata mulle seletama, kuidas Ain ja Kaupo endid eile täis jõid. Või mingit muud sellist Urvele kindlasti arusaadavat lugu. Olles Urve privaatsust natuke rikkunud, oleks ehk paslik mainida täna vaadatud filmi "Teiste elu", mis muuhulgas ka privaatsusest...

Olles mingid asjad vaikselt omaette palju läbi mõelnud, tundub olevat mõttetu neid öelda. Leierdatud on. Miks ja kuhu kaob pilk?

See tuleb kuri jutt, nii et, kellel on liiga hea tuju, siis võib kohe kinni panna. Teemaks mitmesugused söögikohad Tartus. Esiteks Pierre. Olles sinna ükskord läinud pahaaimamatu sooviga Caesari salatit süüa, paistis, et nii mina kui minuga kaasas olnud isik oleme nähtamatuks muutunud. Istusime üsna köögiukse lähedal lauas, kus mitu teenindajat mitu korda meist mööda käis. Aga nad ju ei saanudki meid näha, me olime nähtamatud. Passisime siis natuke aega ja mõtlesime, kas peaks õnnelikud olema, et soojas ruumis ilma rahata istuda lastakse. Lõpuks enam ei viitsinud, tulime ära. Mõtlesin kurja postituse peale bloogis, aga ei teinud seda, liiga kiiresti rahunesin maha. Antud koht oli aga sportlikku huvi äratanud ja otsustasime seda uuesti külastada. Ka sedapuhku istusime kohas, kus mitu teenindajaneiut meist korduvalt mööda käis, muuhulgas tuues menüü inimestele, kes meist hiljem olid tulnud. Tundub, et olime ka nüüd mõnda aega nähtamatud. Kui passitud aeg hakkas lähenema veerandtunnile, t...

Lehepüüdmise lõbu Tuul kammib puude juukseid. Tõmbab nagu hiiglasuure juukseharjaga. Puud jäävad selle sugemisega kevadeni lehtedeta. Nüüd saab mängida lehepüüdmismängu. Tuleb joosta puude all ringi ja püüda õhus lauglevaid lehti. Kes värvilisema lehe pihku saab, on võidumees. Aga saab ka niisama, ilma võitmiseta mängida. Lehepüüdmismängus võib osavõtjaid olla väga palju, sest langevaid lehti on niikuinii tuhat korda rohkem. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega.