Otse põhisisu juurde

Valus eksistentsialism päev enne homset

Vanasti oli usk. Kõik olid usklikud. Kes polnud usklik, oli ketser. Nii neid jaotatigi, rangelt kaheks. Praegu on võrdlemisi keerulisem ennast kellenagi määratleda. Kui küsitakse, kes ma olen, vastaksin tõenäoliselt et üliõpilane. Aga see pole ju mingi jääv staatus (välja arvatud muidugi mõnel üksikul väga väljapaistval juhul), seega peaks olema ka mingi muu võimalus ennast näha. Ma olen inimene oleks ju liiga üldine, ma olen tüdruk (naine, kui soovite) ei teeks asja oluliselt paremaks. Ennast elukutse kaudu defineerida oleks ka üks võimalus, aga kas see liialt pealiskaudne poleks. Võib-olla mitte, kui olla filosoof, aga kes on tänapäeval filosoof? Samas mis on viga ka ütlemisel, et ollakse lasteaiakasvataja või ettekandja. Polegi midagi, kui see ütleja jaoks peamine on. Aga kui elukutset olemaski pole, siis justkui ei mängi välja.
Tegelikult on ju enesemääratlus neil päevil väga lihtsaks tehtud. On emod, gootid, miskid metalinimesed, rohelised, taimetoitlased, mõned nimetavad end satanistideks, ja siis on veel mustmiljon erinevat usuvoolu (või kuidas oleks neid õigem nimetada), milledevahelist erinevust ma küll enamasti mõista ei suuda, sest see tundub olevat pigem rituaalides mitte usus endas. Võib-olla ongi nii mõeldud, ega tea.
Usklik olla oleks hea.Vähemasti kõrvalt vaadates tundub, et need inimesed, kellel on nende jumal, on kuidagi nii kindlustatud.Kõige eest ja kõige vastu. Laulusalmgi ju ütleb et üks kindel linn ja varjupaik. Samas ei suuda ma vist kunagi mõista, millel nende usk rajaneb. Mina ei saa uskuda seda, mida ma ei näe, ja kui saan, siis pean ma asja olemasolu kuidagi tundma. Jumalat ei tunne. See teema on huvitav, aga huvitamine pole veel uskumine.
Lisaks tundub mulle, et uskudes annaksin ma ennast liialt kellegi teise kätesse. Võib-olla on ka see kartus üks minu uskmatuse põhjuseid. Samas ma ehk ei tahagi ennast niivõrd ära anda. Kuidagi mõistmatu on, kui mõni inimene isegi eksamil saadud A jumala arvele kirjutab. Kuhu siis MINA ISE jään? Kuidagi liiga allaheitlik.
Kokkuvõttes ma mõtlen, et iga inimene peaks eelkõige olema iseenda usku. Vähemasti mulle tundub see märksa suurema väljakutsena. Kui palju inimesi suudab iseendasse uskuda?
Jumalasse uskumise uued paremad päevad on aga ka usutavasti veel ees.

Ennast emana defineerida on üks parimaid ja lihtsamaid võimalusi. Kellel on see võimalus.(Kusagile sinna keskele jutu vahele käiv lause.)

Kommentaarid

  1. Usud või mitte - kumbki ei jookse mööda külgi maha.
    Olla ema tähendab ka olla abistaja. Olla ristiema tähendab sama. Usu roll siin minu meelest on minimaalne.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...