Otse põhisisu juurde

Havi käsul, Liisu palvel

Huvitav teema. Aga ma magasin vist natuke liiga kaua, et olla originaalne.
  • Tolmu pühkimine on vastik. Ja nõustudes eelkõnelejaga on ta eriti vastik, kui mingid asjad on pühitava pinna peal. Ma pühin harva tolmu. Arvuti pealt pühin nüüd isegi tihemini kui varem, enne mul polnd neid spetsiaalseid kaltse, tähendab monitorist räägin. Mis arvutisse endasse(st sellesse kasti) puutub, siis too on pidevalt tolmune, nii seest kui väljast. Ma armastan mõelda, et sisemine tolm on ka põhjuseks, miks ta undab (lihtsalt et positiivselt mõelda, you know). Teleka pealt tolmu pühkimine on eraldi väljakutse. Ei oska. Üldiselt ka ei oska ma eriti nii tolmu pühkida, et pärast tolmune poleks. Aga aknalaulalt meeldib. Ja mis prillidesse puutub, siis kui ma viitsin kaltsu kotist välja otsida, on prille puhastada jube hea, sest pärast on maailm palju ilusam.
  • Tuleb taaskord nõustuda, et sanitaarruumide puhastamine ületab iga kell tolmu pühkimise. Tulemus on palju nähtavam. Ilus on vaadata, kuidas kraanid pärast hõbedaselt läigivad (ja käed kuivavad, sest mul polnud jälle meeles kindaid kätte panna. Aga ei jõua ju, kui tuleb hoog peale, siis tuleb).
  • Nõude pesemine on tore. Sellegipoolest on mul praegu nii mõndagi kraanikausis. Sest eriti lahe on pesta siis, kui on suur hunnik ja näed, kuidas see järk-järgult väiksemaks muutub.(Kõlab nagu vabandus mitte nõusid pesta onju?)
  • Nõude kuivatamine on vastik. Üldse ei meeldi kohe. Käterätik läheb kiiresti liiga märjaks ja püüd sihkese nartsuga midagi päris kuivaks saada on üsna suurt vastupidamist nõudev.
  • Süüa teha mulle aeg-ajalt meeldib. Näiteks ükspäev. Tekkis isegi tunne, et minust võiks asjaolude kokkulangemise puhul kodukana saada. Siiski on mõningad kiiksud: rohkem kui ühele inimesele putru teha ei oska, võõra panni peal pannkookide tegemine on natuke sabinasseajav ja noh..suuremat osa toite teha ei oska. Küpsetatud kookide arv : 2 (ma arvan). Aga kooki ma muidu tahan juba mitu aega teha, nüüd on ju ahi ja puha.
  • Pesu pesta ei meeldi. Sorteerida see-eest meeldib : kindlasti pessu, võib ka järgmine kord, musta pesu kotti tagasi... Ära korjata meeldib ka, nii hasarti tekitav on, et millised on juba ära kuivanud.
  • Triikida meeldib vahetevahel. Näiteks siis, kui on suur hunnik kortsus asju. Hea vaadata, kuidas sirgendatud pesu hunnik kasvab.
  • Mitmesuguseid asju meeldib teha öösiti. Kõige tihemini koristada ja pesu pesta. Üldiselt meeldib ka öö rohkem kui päev. Aga ma pole kindel, kas see praegu teemasse läks.
  • Riidekappi mul pole. Seega asuvad riided kohvrites ja kottides. Pluusid, püksid ja kampsunid, kleidid ja seelikud. Sorteeritud see tähendab. Kui sassi lähevad(ja juba lähevadki), peavad enne põhjalikult minema, kui ma uuesti ära korrastan.
  • Kartulikrõpsudega sama suhe mis Liisul. Lähemalt ei kommenteeriks.
  • Kui päike paistab või on muidu tavaline ilm, võib ruloo terve päeva akna ees passida. Kui vihma sajab, tõmban kohe ära.
  • plaadid on jagatud nelja hunnikusse: DVD-d, CD-d, CD-d(ühes hunnikus oleks neid lihtsalt liiga palju), CD-d piltide, programmide ja muu säärasega.Sassi ei aja.
  • Eriti koledat süütunnet tekitab, kui tolm koguneb pildile, kus ma kellegagi koos peal olen. Nagu mind ei kotiks see inimene.Aga see on ju lihtsalt tolm...
  • Kinniste juustega reeglina väljas ei käi. Kui nad just patsides pole. Või kui ma just ei lähe prügi välja viima. Viimast mulle meeldib siin teha.Ühikas ei meeldinud. Suured vahemaad, you know.

Kommentaarid

  1. hõõ, su positiivse mõtlemise toetuseks, arvuti undab jah sellepärast, et ta seest tolmune on. mu oma tegi suht traktori häält. a eile viisime tolmupuhastusse ja nüüd on vait nigu inglike. võinoh, mitte päris nii vait. aga umbes väga palju vaiksem kui enne :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Geir Gulliksen "Övre port, nedre port"

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...