Otse põhisisu juurde

Havi käsul, Liisu palvel

Huvitav teema. Aga ma magasin vist natuke liiga kaua, et olla originaalne.
  • Tolmu pühkimine on vastik. Ja nõustudes eelkõnelejaga on ta eriti vastik, kui mingid asjad on pühitava pinna peal. Ma pühin harva tolmu. Arvuti pealt pühin nüüd isegi tihemini kui varem, enne mul polnd neid spetsiaalseid kaltse, tähendab monitorist räägin. Mis arvutisse endasse(st sellesse kasti) puutub, siis too on pidevalt tolmune, nii seest kui väljast. Ma armastan mõelda, et sisemine tolm on ka põhjuseks, miks ta undab (lihtsalt et positiivselt mõelda, you know). Teleka pealt tolmu pühkimine on eraldi väljakutse. Ei oska. Üldiselt ka ei oska ma eriti nii tolmu pühkida, et pärast tolmune poleks. Aga aknalaulalt meeldib. Ja mis prillidesse puutub, siis kui ma viitsin kaltsu kotist välja otsida, on prille puhastada jube hea, sest pärast on maailm palju ilusam.
  • Tuleb taaskord nõustuda, et sanitaarruumide puhastamine ületab iga kell tolmu pühkimise. Tulemus on palju nähtavam. Ilus on vaadata, kuidas kraanid pärast hõbedaselt läigivad (ja käed kuivavad, sest mul polnud jälle meeles kindaid kätte panna. Aga ei jõua ju, kui tuleb hoog peale, siis tuleb).
  • Nõude pesemine on tore. Sellegipoolest on mul praegu nii mõndagi kraanikausis. Sest eriti lahe on pesta siis, kui on suur hunnik ja näed, kuidas see järk-järgult väiksemaks muutub.(Kõlab nagu vabandus mitte nõusid pesta onju?)
  • Nõude kuivatamine on vastik. Üldse ei meeldi kohe. Käterätik läheb kiiresti liiga märjaks ja püüd sihkese nartsuga midagi päris kuivaks saada on üsna suurt vastupidamist nõudev.
  • Süüa teha mulle aeg-ajalt meeldib. Näiteks ükspäev. Tekkis isegi tunne, et minust võiks asjaolude kokkulangemise puhul kodukana saada. Siiski on mõningad kiiksud: rohkem kui ühele inimesele putru teha ei oska, võõra panni peal pannkookide tegemine on natuke sabinasseajav ja noh..suuremat osa toite teha ei oska. Küpsetatud kookide arv : 2 (ma arvan). Aga kooki ma muidu tahan juba mitu aega teha, nüüd on ju ahi ja puha.
  • Pesu pesta ei meeldi. Sorteerida see-eest meeldib : kindlasti pessu, võib ka järgmine kord, musta pesu kotti tagasi... Ära korjata meeldib ka, nii hasarti tekitav on, et millised on juba ära kuivanud.
  • Triikida meeldib vahetevahel. Näiteks siis, kui on suur hunnik kortsus asju. Hea vaadata, kuidas sirgendatud pesu hunnik kasvab.
  • Mitmesuguseid asju meeldib teha öösiti. Kõige tihemini koristada ja pesu pesta. Üldiselt meeldib ka öö rohkem kui päev. Aga ma pole kindel, kas see praegu teemasse läks.
  • Riidekappi mul pole. Seega asuvad riided kohvrites ja kottides. Pluusid, püksid ja kampsunid, kleidid ja seelikud. Sorteeritud see tähendab. Kui sassi lähevad(ja juba lähevadki), peavad enne põhjalikult minema, kui ma uuesti ära korrastan.
  • Kartulikrõpsudega sama suhe mis Liisul. Lähemalt ei kommenteeriks.
  • Kui päike paistab või on muidu tavaline ilm, võib ruloo terve päeva akna ees passida. Kui vihma sajab, tõmban kohe ära.
  • plaadid on jagatud nelja hunnikusse: DVD-d, CD-d, CD-d(ühes hunnikus oleks neid lihtsalt liiga palju), CD-d piltide, programmide ja muu säärasega.Sassi ei aja.
  • Eriti koledat süütunnet tekitab, kui tolm koguneb pildile, kus ma kellegagi koos peal olen. Nagu mind ei kotiks see inimene.Aga see on ju lihtsalt tolm...
  • Kinniste juustega reeglina väljas ei käi. Kui nad just patsides pole. Või kui ma just ei lähe prügi välja viima. Viimast mulle meeldib siin teha.Ühikas ei meeldinud. Suured vahemaad, you know.

Kommentaarid

  1. hõõ, su positiivse mõtlemise toetuseks, arvuti undab jah sellepärast, et ta seest tolmune on. mu oma tegi suht traktori häält. a eile viisime tolmupuhastusse ja nüüd on vait nigu inglike. võinoh, mitte päris nii vait. aga umbes väga palju vaiksem kui enne :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...