Otse põhisisu juurde

Unetus

Reeglina mul pole kombeks kirjutada kirjeldusi sündmustest, aga täna ma teen seda, sest kell on neli läbi ja mul pole und. Niisiis, 24.veebruar. Hommikul pool üheksa ärgata oli peaaegu rõõm, ei märkigi valusatest silmadest millegipärast. Teichmanni võidu jõudsin ka enne Vanemuisse minekut ära näha. Mis muud kui tore alati, kui kenadel meesisenditel hästi läheb. Iseenesestki mõista mitte ainult sellepärast, et nad kenad on.
Aga kontserto ettevalmistamine läks loginal, logisev liikumine on ka liikumine, täitsa huvitav lausa. Ja nüüd suurepärane osa - trepid ja kõrged lavakonstruktsioonid. Mina veel arvasin, et ma ei karda kõrgust. Kõikuva metallkoletise peal ikka kardan küll. Mitte et see kogu aeg värisenud oleks, ainult vahepeal(hoogsate lugude aegu näiteks).
Toredatest asjadest rääkides ei saa unustada seda vaimustavat laulu...veteema miski asi. 4 salmi suhteliselt seosusetut teksti suhteliselt kiires tempos, salmi vaheosa moodustajaks eri variatsioonid pimm-pommist+ rütmihäired. Neid sõnu ma pähe ei saanud ja ei saagi, sest noot lendas natuke enne kontserto lõppu lavahiiglase kuhugi vahele. Ei ole hirmus kahju.
Naiskoorid on õudselt õpetlikud. Vaata neid ja kohe saad aru, miks mehi vaja on. Selles osas on natuke kahju, et mees olemine(vähemalt Eestis) sind kohe kuhugi riskigruppi seab.
Toomas Hendrik on varju pealt ka väga hästi äratuntav mees.
Mul vist läheb hääl ära, aga ega aru sellest pähe tule.
Televisioon on mõningates olukordades nagu konservtoidu söömine isetehtu asemel.
Minust ei saa alkohoolikut, kõik usuvad eks?
"Nimed marmortahvlil" tuli ka. 2 väga head kohta, üks isamaaline, üks romantiline. Ei, see viimane pole see, kus paljad varbaid näidatakse.Üks teine on.
Magada ma vist ei saa sellepärast praegu, et kofeiinilaks on, tõmblen ja süda väriseb.Joni Mitchell rahustajana?Natuke toimib, kuna ma seda plaati praegu esimest korda elus kuulan ja assotsatsioone väga pole.
Kuidas ma küll lusika sain unustada? Tartu kui ülikoolilinn ikka muretseb, et endistel, praegustel ja tulevastel tudengitel lusikas kotis oleks.Karbiga. Sest karpi saab ehk vaikselt natuke salatit või pikkpoissi sokutada.
Vist ei tulnudki ikka väga kirjeldus, siis hea. Uumur on meie sõber, vingumine ei ole.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »