...selline olukord, kus hirmus kirjutamise tunne on, aga ei saa öelda seda, mida tahaks, sest ei tea õieti isegi, mis see on. Võib-olla see kasutu fakt, et kuulsin praegu esimest korda kõrvaltoa tüdruku häält(eeldusel, et see oli tema), näksin juustu, mida ma isegi eriti ei taha, ja vaatan, kuidas akna juures oleva tänavalambi küljes pole enam seda jääpurikat, mis seal viimati oli.(See siiski polnud kõrvaltoa tüduku hääl.)
Hambahari Killul on täna hea tuju, sest kotis on palju asju ja ta ei peagi mööda kotipõhja edasi-tagasi hüplema nagu tavaliselt. Isegi pea ei ole täna allapoole, vaid täitsa otse ja mõnusalt vastu kulunud raamatukaant. See on hea ja pehme nagu Kalle(sinivalge hambahari riiulilt). Aga Kallel on Mirjam(oranž hambahari riiulilt)... Killul pole midagi peale kotipõhja, kus ta enamuse päevadest koos Martini(roheline salvrätipakk), Maxi(Ibu), Kilekoti-Kristjani ja pr.Margaret Niveaga ringi hüppama on sunnitud. Just niipalju, kui kotikandja ms. Halfway mööda linna käia suvatseb.
Kommentaarid