Sest praegu ma kirjutan ainult sellepärast, et loenguvahe on ja miskit sorti igav tuli peale. Paremaks ei lähe. Kelles tekitab vaimustust suurepärane sõnapaar Leedu ajalugu, käsi püsti. Jah, seda ma arvasin, ei ühtegi sõrmeotsagi. Ma loodan,et kuulsat Gediminast vähemalt mingi hetk mainitakse, muidu läheb ikka päris käest ära. Aga praegu oli Rootsi ajalugu. See on täitsa vahva. Pöial püsti Merilinile tema vahepealse rootsi keele friikluse eest, tänu millele ma nüüd rootsi nimesid suudan kirjutada. Enamjaolt. Ja Lossi riidehoius on uued sildikesed. Need mille peale on kirjutatud T9 või G2. Minul on täna Õ2 ja see on tagantpoolt täiesti sinine(vanasti oli must või läbipaistev. St kui oli tagant läbipaistev, siis oli juba eest ka läbipaistev).
Kevadetunne on muidugi ka loomulikult. Heh, keegi on oma kindad siia unustanud ja need on nüüd stendile üles riputatud. Nutikas.Tavaliselt pannakse silt ikka. Huvitav kuhu need arvutid pandi, mis siin vanasti olid? Loodetavast kasutati mõne keldriarvutiklassi loomiseks. Mis oleks minu meelest päris suurepärane idee. Heeh, see Toomas(ma arvan, et see on ta nimi) on endale habeme kasvatanud. Gustav Vasal oli ka päris suur habe, aga mulle ikka meeldis see tema lahe tukk, nagu vanasti ikka olid tukad. Poti järgi. Mis meenutab, kuidas Vahtramäe Emil endale poti pähe tõmbas, ei, see oli supitirin. Vanaema ikka kasutas ka supitirinat. Tundus teine küll selline auklik, aga augu kõrvalt oli ju ometi terve(nagu juba Pliuhkam teadis öelda). Oijah, jutt läheb jamaks.Aga ikka on veel aega. Vähemasti hakkab pooleteistkümne tunni pärast nädalavahetus, nii öelda. Ja märtsikuus on üks loeng nädalas. Kas pole mitte suurepärane? Millal veel lebotada kui mitte nüüd ja igavesti? Natuke ajab endal ka südame pahaks juba.
