Eile ma paljastasin oma selle külje, mille kohta öeldakse, et Lõvide jaoks on maailm üks suur näitelava, ja pidasime maha ühe kena etenduse. Kuivõrd ta nüüd just 100% etendus oli, aga mingi maani kindlasti. Tegelikult see polnud mul üldse esimene kord nii teha.Igal juhul vanasti, kui ma veel näiteringis käisin, olin ma suhteliselt halb näitleja. Mul on liiga palav, et midagi veel kirjutada.Välja arvatud see ,et ma nii lootsin, et ma saan natuke õiendada ühe asja pärast ühe inimesega, aga oh ei....
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar