Emmanuel Bove "Minu sõbrad"

I maailmasõja järgses Pariisis uitab ringi üks (noor) mees. Ta on 1918. aastal mobiliseeritud, aga pole tänu sõja lõppemisele lahinguväljale jõudnud. (Siiski on kuidagi vigastada saanud.) Ta tahab, et keegi temast hooliks ja teda armastaks. Sest ta on ometi inimene, kes seda väärib. Raamatus räägib ta inimestest, kellega kohtub. Juhtumisi, enamasti. 

Lugu meenutab mõnevõrra Knut Hamsuni "Nälga". Seal ka vaene noor mees hängis mööda linna. (Mõnikümmend aastat varem ja natuke väiksemas linnas küll kui Bove'i oma.)

• Sisu
  Sündmusi eriti pole, peaasjalikult peategelase kulgemine. Siiski on huvitav, sest tegelase kohta selgub pidevalt midagi uut.
• Stiil
  

  Ilus. Nii, nagu vanasti kirjutati. Tõlkija saatesõnas öeldi, et Bove'i lugedes jääb mulje nagu ei loekski raamatut, vaid hoopis elaks. See on küll ju kõva kompliment.
• Emotsioonid
  Pigem ratsionaalsed, aga mitte ainult. Enim ehk siis, kui olin sisuga juba päris palju kurssi saanud ja meenus, et raamatu pealkiri on "Minu sõbrad". Pealkiri on lemmikumaid asju kogu selle raamatu juures. 
• Tegelased
  Peategelane suutis üllatada ja oma olemuse üle mõtlema panna. Raamatu saatesõnast sain teada, et Bove'i raamatutes on peategelase tüüp enamasti sama - üksildane tüüp, kes siiski unistab. 
• Atmosfäär
  Oma ajajärgu Pariis. Kuivõrd peategelane uitas palju linna peal ringi, siis kirjeldati ilusate sõnadega ja tabavalt erinevaid kohti. 
• Mõtete ärgitamine
  Nagu öeldud, oli peategelane mõtlemapanev ja kohati vastuoluline kuju.
• Lõpp
  Lõpulaused olid head.
• Kestev mõju
  Tundub, et on suutnud mõnevõrra püsima jääda, kui seda 100 aastat peale esmailmumist loen.
• Sisuväline
  Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges raamatu tõlkija Indrek Koff. Meeldis.