Otse põhisisu juurde

Viola Ardone "Rongilapsed"


1946. aastal sündis Itaalia kommunistide hulgas algatus, mille käigus pakuti (vaese) Lõuna-Itaalia peredele võimalust saata mõni oma laps teatud ajaks (rikkama) Põhja-Itaalia perre elama. Et sõjajärgset rasket aega paremini üle elada. 

Algatusest jõuti ka teostuseni. Raamatus reisibki väike Amerigo koos rongitäie teiste lastega kodulinnast Napolist Modenasse. Ta asub elama ühe naisterahva juurde, sõbruneb ka tolle õe pere ja lastega, õpib ja areneb. Ja siis tuleb ühel hetkel tagasi minna.

Vastandlikud maailmad torkavad teravalt silma. Napolis tegeleb Amerigo olude sunnil raha teenimisega, ema tundub talle eemalolev ja aina igatsemas oma teist poega Luigit, kes (Amerigo ajaarvestuse järgi) ammu surnud on. Aga Modenas naerdakse, tähistatakse sünnipäevi, märgatakse kultuuri. Kui kogu energia ei lähe endal hinge sees hoidmisele, saab ka vaade elule teistsuguseks muutuda. Amerigoga see juhtubki ja muidugi pole Napolisse tagasiminek ja seal olek hiljem enam kerge. 

Raamatu viimane kolmandik hüppab Amerigo lapseeast aastasse 1994, kus ta on keskealine. Ühest küljest huvitav teada saada, mis Amerigo elus vahepeal toimus. Teisalt ei istunud mulle see pühalik stiil, milles 90ndate osa kirjutatud oli. Samuti kumas nagu soov otsi lõpetuseks hästi ilusti kokku siduda.

Nagu Ferrante raamatus, oli ka siin oma läbiv sümbol - kingad. Raamatu päris alguses vaatles Amerigo inimeste kingi - kui räbalad need kellelegi olid, paljudel polnud üldse. Rongis sai ta endale uued kingad ega julgenud nuriseda, kuigi need pigistasid. Vahepeal terendas Amerigol võimalus kingsepa õpipoisiks saada - see oleks tema elu hoopis teises suunas viinud. Võib-olla oleks paremad kingad saanud? Sest isegi keskealisena oli tal halvastiistuvate kingadega probleem, kuni üks kingsepp asja korda ajas ja elutargalt ütles: "Kõik jalad on erinevad, igal oma kuju. Sellega peab arvestama. Muidu on kõik üks lõputu kannatus."

Itaalia rongilastest ma enne midagi ei teadnud. Ilukirjanduses vist kõige kajastatum laste transportimise teema on Suurbritannia laste Londonist ja teistest suurlinnadest maapiirkondadesse evakueerimine II maailmasõja ajal.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...