Otse põhisisu juurde

Elena Ferrante "Täiskasvanute valelik elu"


Peategelane Giovanna elab 1990ndate Napolis. Raamatu algul on ta 12-aastane, lõpus oli vist 16. Giovanna vanemad on õpetajad. Ühe isa öeldud lause tõttu hakkab Giovanna huvi tundma isa õe Vittoria vastu, kes elab Napoli vaeses linnaosas. Isa ise Vittoriaga juba ammu ei suhtle, aga on siiski nõus laskma tütrel temaga kohtuda. 

Tädi Vittoria on markantne kuju, keda pole päris lihtne positiivseks või negatiivseks tegelaseks liigitada. Igal juhul on ta inimene, kelle eest vanemad Giovannat pigem hoiatavad. 

Tädi kaudu kohtub Giovanna veel mitme samas naabruskonnas elava inimesega. Giovanna tavaelus tuleb peagi teemaks ka vanemate salaelu ja lahkuminek.

Raamat ongi teismelise tüdruku nägemus kõigest sellest, mis tema elus ja ümber toimub. Mingid iga arvestades loogilised asjad, mis huvitavad, mingid detailid, millesse ta ehk kinni jääb, mingid asjad teiste eludes, mille kohta piisavalt infot pole, mistõttu kujunevad arvamused selle info põhjal, mis on. Milline on täiskasvanute elu teismelise pilgu läbi? Kui pealkirja vaadata siis valelik.

Sümbolid tunduvad olevat Ferrante teema. Kui tema "Kadunud tütres" oli üks tsikaad, kes vahepeal välja ilmus, ja mingi käbi, siis "Täiskasvanute valelikus elus" oli käevõru, mis raamatu jooksul mitu korda omanikku vahetas. Ka käevõru päritolu kohta oli mitu erinevat versiooni.

Peamiselt meeldis selle raamatu juures asjaolu, et ta oli nagu täiesti tavaline raamat. Vanahea-tüüpi raamat. Hakkas looga otsast minema, muudkui jutustas, ei hüpanud ringi kusagil minevikus, tulevikus ega kellegi pikkades sisemonoloogides. (Mis ei tähenda, et poleks arutlust olnud.) Niuke rahulik oli. Oleks elanud 90ndate Lõuna-Itaalias, noppinuks ilmselt rohkem välja ka vihjeid olustikule ja üldistele meeleoludele.

Kaanepilt ka meeldib.


 Samalt autorilt varem loetud:

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...