Peategelane Giovanna elab 1990ndate Napolis. Raamatu algul on ta 12-aastane, lõpus oli vist 16. Giovanna vanemad on õpetajad. Ühe isa öeldud lause tõttu hakkab Giovanna huvi tundma isa õe Vittoria vastu, kes elab Napoli vaeses linnaosas. Isa ise Vittoriaga juba ammu ei suhtle, aga on siiski nõus laskma tütrel temaga kohtuda.
Tädi Vittoria on markantne kuju, keda pole päris lihtne positiivseks või negatiivseks tegelaseks liigitada. Igal juhul on ta inimene, kelle eest vanemad Giovannat pigem hoiatavad.
Tädi kaudu kohtub Giovanna veel mitme samas naabruskonnas elava inimesega. Giovanna tavaelus tuleb peagi teemaks ka vanemate salaelu ja lahkuminek.
Raamat ongi teismelise tüdruku nägemus kõigest sellest, mis tema elus ja ümber toimub. Mingid iga arvestades loogilised asjad, mis huvitavad, mingid detailid, millesse ta ehk kinni jääb, mingid asjad teiste eludes, mille kohta piisavalt infot pole, mistõttu kujunevad arvamused selle info põhjal, mis on. Milline on täiskasvanute elu teismelise pilgu läbi? Kui pealkirja vaadata siis valelik.
Sümbolid tunduvad olevat Ferrante teema. Kui tema "Kadunud tütres" oli üks tsikaad, kes vahepeal välja ilmus, ja mingi käbi, siis "Täiskasvanute valelikus elus" oli käevõru, mis raamatu jooksul mitu korda omanikku vahetas. Ka käevõru päritolu kohta oli mitu erinevat versiooni.
Peamiselt meeldis selle raamatu juures asjaolu, et ta oli nagu täiesti tavaline raamat. Vanahea-tüüpi raamat. Hakkas looga otsast minema, muudkui jutustas, ei hüpanud ringi kusagil minevikus, tulevikus ega kellegi pikkades sisemonoloogides. (Mis ei tähenda, et poleks arutlust olnud.) Niuke rahulik oli. Oleks elanud 90ndate Lõuna-Itaalias, noppinuks ilmselt rohkem välja ka vihjeid olustikule ja üldistele meeleoludele.
Kaanepilt ka meeldib.
Samalt autorilt varem loetud:
Kommentaarid
Postita kommentaar