Raamat räägib peamiselt 19. sajandi 2. poole ja 20. sajandi alguse kuninglikest tegelastest Euroopas, kitsendatult Saksamaal, Austria-Ungaris, Hollandis, Belgias, Suurbritannias ja Venemaal. See viimane hetk, niisiis, kui Euroopas veel oli üsna palju monarhiaid.
Juttu tuleb kuningakojas üleskasvamisest, sellest, kuidas oli olla troonipärija ja miks troonipärijad tihti playboy'd olema kippusid, aga ka kuninglike abielude planeerimisest ja nende läbikukkumisest, seisusele mittevastavatest abieludest ja kuningmeeste armukestest. Eraldi peatükk on reeglitele mitteallunud printsessidest ja sellest, kuidas nende jaoks olid allumatuse tagajärjed märksa karmimad kui meeste jaoks. On ka näiteid kuningakodade halvast suhtekorraldustööst ja kõige lõpuks tuleb Rasputingi mängu.
Raamatu esimeses peatükis ei saanud ma kohe kirjutamisstiiliga sina peale, oli nagu niuke liiga tugevate sõnadega vanakooli kõmuajakirjanduse stiil. Edasi läks paremaks ja neutraalsemaks ja lugemine läks ka ludinal. Päris lõpuotsas oli paar kohta, mis täitsa naermagi ajasid. Näiteks säärane jupike:
"Nendel pidudel läksid külalised tavaliselt öösel kella kahe paiku puhkama, siis algas aga inglise aristokraatide juures tuntud ja armastatud "roomamine koridoris". Tegemist oli kindlate reeglite järgi toimuva partnerivahetuse rituaaliga, millega populaarsed nädalalõpupeod paljude jaoks kulmineerusid. Abielus mehed ja naised, kes polnud ükskõiksed abieluväliste võlude suhtes ja võimalik, et ihalesid juba ammugi mõnda meest või naist oma peente sõprade hulgast, said nüüd silmatorkamatult ja ilma oma abikaasat kompromiteerimata natukene truudust murda."
Raamat praktiliselt ei puuduta Põhjamaade monarhiaid, aga kes on kaanel? Norra kuningas ja kuninganna! Miks? Oli lihtsalt uhke pilt? Pildilolijad Haakon VII ja kuninganna Maud polnud üldse skandaalsed kujud ka.
Läheb huvitavamaks, kui mõelda, kes tegelikult oli raamatu üks peategelasi: Maudi isa Edward VII - eriti oma kroonprintsi perioodil Euroopa tuntumaid playboy'sid. Sisus seltskonnahaist isa, kaanel ontlik tütar. Maitea, mulle teeb natuke nalja.
Informatiivsuse mõttes oli täitsa hea raamat. Kirjeldati mitmeid seiku ja tutvustati inimesi, millest/kellest varasemalt midagi kuulnud polnud. Natuke tuli lugedes ka tänapäevaga võrdlus pähe - vähemalt tundub, et praegustes kuningakodades on palju teistmoodi. Eks see tule ka asjaolust, et praegused kuningakojad ei saa oma olemasolu enam iseenesestmõistetavana võtta, vaid peavad oma vajalikkust pidevalt tõestama.
Raamatu päris lõpus oligi mingi selline lause, et kui kunagi oli tavainimesega abiellumine kuningliku isiku jaoks pea mõeldamatu, siis praegu on seesama asi just see, mis mõnes mõttes kuningakodasid vee peal hoiab ja neid rahvale lähemale toob.
Kommentaarid
Postita kommentaar