Otse põhisisu juurde

Sarah Winman "Kui jumal oli jänes"


Läksin sotsiaalmeedias eestlastest raamatulugejate grupis otsima, mida nad soovitavad naljakate raamatute rubriigis. Mitu korda käis läbi "Kui jumal oli jänes". 

Ega ma väga oodanudki, et ta minu jaoks naljakas on, aga vaimukas oli küll. Ja meeleolukas. Ses mõttes, et meeleolu oli oluline.

Peategelane Elly sünnib Suurbritannias 1968. aastal. Raamat jälgib tema elu varaste 30ndate eluaastateni. Aga muidugi mitte ainult tema oma. Tal on vanemad, viis aastat vanem vend Joe (ja venna vari!), sõber Jenny Penny, lisaks veel hulk karvaseid ja sulelisi tuttavaid, kes on tõesti ka tegelastena märkimisväärsed.


Autor kirjutamisstiil oli niuke soe ja õrn. Ka looduse puhul näiteks. Kõik tundus loomulik, aga samas märkimisväärne. See on see, mis meelde jääb.

Asesõnu armastati siin väga. Hakkas jutt pihta ja mängu tuli keegi tema. Pidi natuke edasi lugema, et aru saada, kes tema on. Ja nõnda tehti korduvalt raamatu jooksul. Vahepeal vahetusid tegevuskohad ka minu jaoks järsku või hakati nimeliselt kellestki rääkima ja mul ei tulnud üldse ette, et sellise nimega tegelast varem mainitud oleks. (Tegelikult oli muidugi.)

Olenevalt sünniaastast on inimestel ilmselt erinev hulk ja variatsioon suuri ajaloosündmusi, mida nad läbi on elanud, kasvõi kõrvaltvaatajana. Siin tuleb ka üks ajaloosündmus teemaks. Kirjeldatakse palju sellist, mida selle sündmusega seoses juba varem kuulnud oled, aga ega ta mõju avaldamata jäta. Eriti eelvarjutus - saad lugedes juba ette aru, et see tuleb (sest tead, mis aasta on ja mis koht).

Seoses selle sündmusega tegi autor ka ühe veidi seebikaliku lükke, mis mulle esialgu ei meeldinud, aga parandas "vea" sellega, kuidas lugu edasi arendas. 

Kui ütlesin, et oli üldiselt vaimukas, siis ka ses mõttes, et siin oli mitmeid häid lihtsaid ja tabavaid ütlusi. Ega mul ühtki meeles pole. Midagi oli vist sellega, et tahame, et meid üles leitaks.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...