Otse põhisisu juurde

Jenny Fagerlund "Mitt hemliga liv"

 


Veel üks Rootsi naistekas, jälle kaanel mõne äratuntava hoonega Stockholmi vaade. 

Peategelane Moa pärib vanaemalt Södermalmi linnaosas asuva korteri, mis on just umbes sihukese vaatega nagu kaanel näha. Ise ta pole eriti materiaalne inimene, sest on väga üllatunud, kui maakler ütleb, et korteri (80-ruutmeetrise!) saaks müüa 9 miljoni Rootsi krooni eest. (Või oli 7, igal juhul üüratu summa.)

See, mis Moa kohta kirjutati, oli kõik ju täitsa huvitav. Tal oli mitmesuguseid teemasid. Vanaema korter tuli korda teha ja müügiks ette valmistada, vanaema kuningpuudli eest tuli hoolitseda, vanaema naabritega (sõbralik vanapaar) sai suhelda ja asju arutada. Ühtlasi oli Moa üsna juhuslikult oksjonifirmasse tööle sattunud ja sealsetes vanades väärtuslikes esemetes huviobjekti leidnud. Ja ühes kolleegist vanahärras mentori ja sõbra. Perekonna rindel polnud ta aastaid isa uue naisega leppida suutnud ja meessõbraga olid maailmavaated tegelikult erinevad. Raamatu jooksul toimus muidugi mitmekülgne areng.

Nagu alati, oli kohal ka peategelase parim sõbranna, lisaks romantilist huvi ilmutav naabrimees (too tundus ausalt öelda natuke loole külge poogitud). 


Aga see, mis mind kõige rohkem huvitanuks, oli kirjutamata jäetud.

Raamatu pealkiri on "Minu salajane elu". Peategelasel Moal mu meelest salaelu polnud. Pealkiri viitab pigem vanaemale, kelle käest Moa raamatus mõned kirjad sai. (Need polnud hauatagust päritolu, vaid olid vanaemal varasemalt juba valmis kirjutatud.) Kirjades püüdis vanaema Moale nõu anda, aga rääkis ka oma elust. V ä g a põgusalt. 

Asjad, mida ma tahaks selle vanaema kohta teada:

  • kogu lugu tema II maailmasõja aegse armastatu Billiga, alates sellest, kust ta Billi leidis (kirjades mainiti enam-vähem, et oli Bill ja vanaema armastas teda),
  • kogu lugu sellest, kuidas vanaema sõja ajal vastu tahtmist luurajaks värvati (kirjades mainiti liiga põgusalt),
  • miks ta otsustas 85-aastaselt väikesest kohast Stockholmi kolida,
  • kuidas sai tavalisest inimesest börsihai (sest vanaema oli börsihai, seda öeldi raamatu alguses)
  • kuidas sai tavalisest inimesest sellise mastaabiga börsihai, et kui ta oli otsustanud kolida, ei pidanud ta oma maja seal väikeses kohas maha müüma, vaid sai osta juurde korteri Stockholmis, millel (vähemalt selleks hetkeks, kui Moa selle päris) polnud laenu/võlgu.

Lühidalt: vanaema kirjade osa moodustab raamatust nii imeväikse osa, et igasuguse info tema eluloo kohta võinuks sealt kas üldse välja jätta või seda oluliselt laiendada/kirjutada eraldi raamatu vanaemast. Ilmselgelt ta oli lahe kuju ju.

Lõpus tekkis natuke sihuke tunne nagu mõnikord seriaalides, kui on vaja asi arvatust kiiremini ära lõpetada. Hakatakse mingeid asju ripakile jätma või lihtsustatult lahendama. Üleüldse meenutas raamat ehk liialt palju nö Hallmarki filmi. Aga lugedes see eriti ei seganud/sellele ei mõelnud. Ilmselt päästis see, et polnud inglise keeles, seal oleks stampväljendid kohe silma ja närvidele hakanud.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...