Veel üks Rootsi naistekas, jälle kaanel mõne äratuntava hoonega Stockholmi vaade.
Peategelane Moa pärib vanaemalt Södermalmi linnaosas asuva korteri, mis on just umbes sihukese vaatega nagu kaanel näha. Ise ta pole eriti materiaalne inimene, sest on väga üllatunud, kui maakler ütleb, et korteri (80-ruutmeetrise!) saaks müüa 9 miljoni Rootsi krooni eest. (Või oli 7, igal juhul üüratu summa.)
See, mis Moa kohta kirjutati, oli kõik ju täitsa huvitav. Tal oli mitmesuguseid teemasid. Vanaema korter tuli korda teha ja müügiks ette valmistada, vanaema kuningpuudli eest tuli hoolitseda, vanaema naabritega (sõbralik vanapaar) sai suhelda ja asju arutada. Ühtlasi oli Moa üsna juhuslikult oksjonifirmasse tööle sattunud ja sealsetes vanades väärtuslikes esemetes huviobjekti leidnud. Ja ühes kolleegist vanahärras mentori ja sõbra. Perekonna rindel polnud ta aastaid isa uue naisega leppida suutnud ja meessõbraga olid maailmavaated tegelikult erinevad. Raamatu jooksul toimus muidugi mitmekülgne areng.
Nagu alati, oli kohal ka peategelase parim sõbranna, lisaks romantilist huvi ilmutav naabrimees (too tundus ausalt öelda natuke loole külge poogitud).
Aga see, mis mind kõige rohkem huvitanuks, oli kirjutamata jäetud.
Raamatu pealkiri on "Minu salajane elu". Peategelasel Moal mu meelest salaelu polnud. Pealkiri viitab pigem vanaemale, kelle käest Moa raamatus mõned kirjad sai. (Need polnud hauatagust päritolu, vaid olid vanaemal varasemalt juba valmis kirjutatud.) Kirjades püüdis vanaema Moale nõu anda, aga rääkis ka oma elust. V ä g a põgusalt.
Asjad, mida ma tahaks selle vanaema kohta teada:
- kogu lugu tema II maailmasõja aegse armastatu Billiga, alates sellest, kust ta Billi leidis (kirjades mainiti enam-vähem, et oli Bill ja vanaema armastas teda),
- kogu lugu sellest, kuidas vanaema sõja ajal vastu tahtmist luurajaks värvati (kirjades mainiti liiga põgusalt),
- miks ta otsustas 85-aastaselt väikesest kohast Stockholmi kolida,
- kuidas sai tavalisest inimesest börsihai (sest vanaema oli börsihai, seda öeldi raamatu alguses)
- kuidas sai tavalisest inimesest sellise mastaabiga börsihai, et kui ta oli otsustanud kolida, ei pidanud ta oma maja seal väikeses kohas maha müüma, vaid sai osta juurde korteri Stockholmis, millel (vähemalt selleks hetkeks, kui Moa selle päris) polnud laenu/võlgu.
Lühidalt: vanaema kirjade osa moodustab raamatust nii imeväikse osa, et igasuguse info tema eluloo kohta võinuks sealt kas üldse välja jätta või seda oluliselt laiendada/kirjutada eraldi raamatu vanaemast. Ilmselgelt ta oli lahe kuju ju.
Lõpus tekkis natuke sihuke tunne nagu mõnikord seriaalides, kui on vaja asi arvatust kiiremini ära lõpetada. Hakatakse mingeid asju ripakile jätma või lihtsustatult lahendama. Üleüldse meenutas raamat ehk liialt palju nö Hallmarki filmi. Aga lugedes see eriti ei seganud/sellele ei mõelnud. Ilmselt päästis see, et polnud inglise keeles, seal oleks stampväljendid kohe silma ja närvidele hakanud.
