Jenny Mustard "Okay days"

Juba kümnes kuu raamat. Mõtlen, kas ka viimane, sest kaks, mis valikus järel, on mahult hiiglased. 

Sam(anta) on 28-aastane, rootslane tegelikult, aga talle meeldib Londonis rohkem olla ja töötada. Luc(as), 27-aastane, on alati Londonis elanud, õppinud midagi inseneeriavaldkonnast, aga pole sel teemal sobivat tööd leidnud ja töötab riidepoes. Tegelikult tunnevad nad üksteist juba oma 10 aastat (sest ajast, kui Sam hilisteismelisena Londonis sugulast külastades mingil peol temaga tutvus), aga pole vahepeal suhelnud. Raamat räägib nende lugu vaheldumisi mõlema vaatenurgast.

Avalauseks ju kaunis intrigeeriv?

Lühidalt: see on selline raamat, millesarnaseid praeguseks palju on tekkinud. Möödunud sajandi lõpuaastail sündinud paar, kes on õnnelikult paar, siis ilmnevad mingid ületamatud põhjused, mis nende koosolemise välistavad, siis ollakse lahus, aga leitakse, et lahus olla on ka raske, sest üksteisega suhestumine on siiski nii õige, et tahaks olla koos. 

Seega kui oled mõnda noist raamatuist juba lugenud, siis "Okay days" ei üllata. Esilekerkivad probleemid on ootuspärased. Samas ma ei väida, et nad halvad raamatud oleks. Minu meelest võivad mitu inimest vabalt samast/sarnasest asjast raamatu kirjutada. Lugeja asi on, kas ta neid kõiki lugeda tahab. 

See raamat oli ilmselgelt kirjutatud. Polnud see, et üllitasin raamatu, sest ei saanud muudmoodi. Oli see, et kirjutasin raamatu, sest see oli midagi, mida tahtsin elus teha/proovida. Samas sisu oli, asi oli läbimõeldud. Läbimõeldus väljendus hästi selle kaudu, kuidas oli kirjutatud. Seda, et iga 21. sajandi naiskirjaniku raamat on feministlik teos, ei maksa vist enam mainidagi.

Jenny Mustard on ise ka rootslane ja suur suunamudija tegelikult. Vaatasin tema Instagrami kanalit ja mõtlesin, et sealt jääv mulje klapib küll selle raamatu stiiliga. Mingi külm(?) esteetilisus paistab domineerivat. Chloe Ashby ütleb tagakaanel, et see raamat on both warm and affectionate and coolly detached. Põhimõtteliselt jah, lihtsalt see viimane ehk rohkem.

Sotsiaalmeediakanalite nimed olid raamatus mingil põhjusel läbivalt väikse algustähega kirjutatud. Inglise keeles muidu pole ju nii? Ikka Instagram ju, mitte instagram. Mõtlesin, kas siin võis olla asjal mingi tagamõte, mõeldes, et autori jaoks on sotsiaalmeedia näol tegemist sisuliselt töökeskkonnaga.

Seesama mainitud coolly detached oli arvatavasti see, mis suurema osa raamatu jooksul tekitas tunde, et võin nende tegelaste kohta küll lugeda, aga ega ma neist suuremat hooli. Raamatu lõpus, kui asjad pingelisemaks läksid, kottis natuke rohkem, aga algusepoole mõtlesin küll, kas nad ikka meeldivad mulle. 

Oo, ja Põhjamaade autorile kohaselt oli raamatus ka koht, kus paari kehavedelikku kirjeldati. Vaimustav. Ma ei nautinud seda.



Peaaegu.

Chao-Hsiu Chen "Meister : enese leidmise teekond"

Raamat on sellest, kuidas meister võtab õpipoisi ja rändab temaga ringi ja õpetab poisile kõiksugu tarkust, elutarkust muidugi peamiselt. 

Mul oli vaja Hiinaga seonduvat raamatut. Võtsin algul "Minu Hiina", aga selle stiil esimestest lehekülgedest peale ei sobinud. Kuivõrd mulle on ikka tundunud, et aasia vanasõnades suudetakse asju napilt ja lihtsalt aga tabavalt öelda, mõtlesin, et võtaks siis mõne niukese diibi raamatu. "Meister : enese leidmise teekond" on diipide pealkirjade hulgas kahtlemata esirinnas.

Olles raamatusse sisse vaadanud, lootsin, et see saab olema piisavalt minimalistlik, et ärritada vähem kui sarnase sisuga "Alkeemik" (Coelho kuulus olen-nii-sügavmõtteline lugu). Nii ka läks: see ei ärritanud, aga see ka üldse ei kottinud. Minimalistlik oli küll, aga siin oli lõpuks nagu liiga vähe sõnu vist.

Üllatav oli tiitellehelt leida, et raamat on inglise keelest tõlgitud, aga natuke otsides tekkis mulje, et ta ongi originaalis inglise keeles. Ühtlasi leidsin, et autor on üles kasvanud hoopis Taiwanil.

Kõige rohkem meeldis füüsiline raamat ise: kõvad kaaned, ilus kujundus, lihtsad mustvalged illustratsioonid (autori enda omad), suure reavahega tekst.



Toon Tellegen "Siili igatsus"


Lugesin "Siili igatsuse" kohta kunagi suvel ajalehest väikest tutvustust. Selle põhjal otsustasin, et mulle saab see raamat meeldima, sest siil tundus tüübina, keda võiksin mõista (ülemõtleja). Päriselt seda lugedes pidin paraku tõdema, et meeldis ikka väga vähe. 

Ametlik tutvustus on selline: 

Siil tunneb end üksildasena. Ühel päeval otsustab ta kutsuda külla kõik loomad, keda ta tunneb. Samas aga kohutab teda see mõte, sest mis siis, kui külla tulnud elevant peaks jälle lambi otsas kõlkuma hakkama ja läbi laua põrandale kukkuma? Ja kui tuleb konn, kas tema hakkab jälle kõigest ja kõigist üle krooksuma? Külaskäigu juures võib nii palju untsu minna!

Siil ei suuda otsustada, kas olla üksi või jääda lootma ootamatu külaskäigu peale.


Viga on endas, nagu ikka. Ma eeldasin. Lehest loetu ja selle tutvustuse põhjal tundus, et tegemist on kõige paremat sorti lasteraamatuga, mis töötab ühest küljest lasteraamatuna, aga teisalt ka täiskasvanu jaoks, kes võib ridade vahelt igasugust vilusoohviat ja elutarkust välja lugeda. Õnnetuseks polnud minu jaoks kumbagi. 

Kui siil kohe raamatu alguses kirja kirjutamisega ära oli tegelenud, hakkas ta ette kujutama, kuidas siis oleks, kui erinevad loomad külla tuleks. Kui jõehobu tuleks, kui herilane tuleks, kui elevant tuleks. Ja nii peatükist peatükki. Loodad ja ootad, et asi kuhugi areneb, aga algab järgmine peatükk ja jälle võetakse ette järgmine loom, kes potentsiaalselt külla võiks tulla, näiteks kaamel või surikaat. Ilmselt tarkus oli peidetud kuhugi sinna, et loomi on väga erinevaid, nende käitumine erinev jne. Ja muidugi see, et siil ise on loom, kellel on okkad. Ja okkad pole ju mõistujutus kunagi niisama okkad.

Lugesin läbi, sest ainult 150 lehekülge väikses formaadis ja kõik leheküljed polnud ülevalt alla täis, aga üldiselt oli tüütu. Lõpuks jäi siil talveunne.


Juan Rulfo "Pedro Páramo"

"Pedro Páramo" on Ladina-Ameerikas klassika hulka kuuluv raamat, ühtlasi oluline teos maagilise realismi žanris. See ilmus 1955. aastal ja oli muuhulgas Marquezi suuroopuse "Sada aastat üksildust" inspiratsiooniks.

Lugu on sellest, kuidas Juan Preciado läheb Comala-nimelisse linna, et otsida üles oma isa Pedro Páramo. Aga kas lugu ikka on sellest? 

Minu jaoks läks alguses täitsa hästi käima, olin ühest selgunud faktist väga intrigeeritud. Siis hakkasid suvaliste kohtade peal (lihtsalt mõnest järgnevast lõigust) sisse tulema uued jutustajad (linnaelanikud) ja erinevad ajad, kus lugu toimus. Enam ei olnud lugejale (mulle) päris selge, mis toimub. 

Wikist lugesin, et asja mõte oli näidata Comala linna ühest küljest olevikus kummituslinnana, teisalt minevikus elu täis linnana. Nagu raamatu nimigi vihjab, on Pedro Páramo tegelasel suur roll linna käekäigus. 

Kuna tegemist on raamatuga, mille mõistmiseks peab keskmisest enam keskenduma, ei maksa seda lugeda õhtul enne magamajäämist nagu mina tegin, pigem oleks kasulik ta korraga alla neelata. Eestikeelses väljaandes on vaid 90 lehekülge, korraga lugemine oleks täitsa võimalik.

Selle 90 lehekülje osas mõtlesin, kas olen veel mõnd raamatut lugenud, kus nii väikse lehekülgede arvu peale nii palju tegelasi on. Wiki tegija nimetab seitset tähtsamat ja kaheksat vähemtähtsat tegelast. 

Teoorias väga hea raamat, kogu see jutustajate ja aegade vaheldumine. Ja keelekasutus oli päriselt ilus, ka tõlge. Tekitas kiiresti ilmselt taotletud kõheda atmosfääri. Praktikas oli raske lugeda, sest raske oli jälgida. (Minu jaoks on see kardetavasti päris kõva hoop ühe raamatu pihta.) Suureks abiks olnuks kasvõi see, kui tekstilõikude ees olnuks kirjas, kes jutustajaist parajasti jutustab.

Aga raamatust on Netflixi film novembris tulemas, ehk on seal lugu selgem. Eestis andis Loomingu Raamatukogu just sel aastal "Pedro Páramo" oma Kuldsarjas taas välja.



Clarice Lispector "Tähetund"

Leidsin selle kirjaniku ja raamatu ESTERi sirvimise kaudu. Clarice Lispector oli nii lahe nimi, et ei saanud seda tähelepanuta jätta. Polnud temast enne kuulnud, aga tuleb välja, et tegemist on Brasiilia kirjanduse 20. sajandi ühe omapäraseima häälega. 

Kui juba igasugused tutvustused ja järelsõnad ütlevad, et tema stiil on pehmelt öeldes omapärane ja otse öeldes suisa imelik, siis ikka ongi imelik. Aga mitte nii segane, et jälgida ei suudaks. Lihtsalt kaldub jutuga mitmes suunas ja armastab sõnadega mängida. Kordusi armastab ka (tõde on tõde jms).

"Tähetund" räägib põhimõtteliselt ühe Kirde-Brasiiliast pärit neiu elust Rio de Janeiros, aga see räägib ka kirjanikust, kes temast kirjutab. Kirjanik pole raamatus Clarice Lispector, vaid [sisesta siia mingi mehenimi]. Kirjanik räägib alguses, kuidas ta kohe hakkab kirjutama lugu ühest tüdrukust, lõpus näiteks mainib, et ega ta tegelikult pole veel otsustanud, kuidas seda lugu lõpetada jms. Ühesõnaga autor on ka tegelane. 

Clarice Lispector elas aastail 1920-1977, aga ka 2024. aastal on ta sotsiaalmeedias ikka esile kerkiv kuju. Ta oli vägagi isiksus ja tõmbas endale tähelepanu. Lisaks levivad sotsiaalmeedias tsitaadid tema teostest (tihti küll autorita). Ühel hetkel vaatas ses samas "Tähetunnis" mulle vastu lause, mida juba kunagi ammu sotsiaalmeedias nägin ja olen seda sest ajast peale palju kasutanud, sest see iseloomustab mind:

Pühapäeviti ärkas ta varem, et oleks rohkem aega mitte millegi tegemiseks.

Lisaks otsestele lausetele oli raamatus huvitavaid võrdlusi ja muidu ütlemisi. Näiteks nimetati peategelast jahtunud kohviks või juuksekarvaks supi sees. Sai ka tõdeda, et kurbus on untsu läinud rõõm. (Loogiline ju, aga ise ei oska nii öelda.) 

Mingi koha peal ütles kirjanik, et täidab lugeja jaoks ventiili rolli, mis keskklassi tapva elu eest kaitseb. (Minu jaoks sarnaneb natuke selle mõttega, et kunsti on vaja reaalsuse väljakannatamiseks.) Samas kasutas ta ka ise kirjutamist reaalsuse ja rutiiniga võitlemiseks:

Kirjutan, kuna mul ei ole siin maailmas midagi muud teha: ma jäin üle ja inimeste maailmas ei leidu minu jaoks kohta. Kirjutan, kuna olen meeleheitel ja väsinud, ma ei kannata enam endaks olemise üksluisust ja kui ei oleks alatist uudsust, mida kirjutamine endast kujutab, sureksin ma iga päev sümboolset surma. 

Vägisi kisub sinna, et raamatus oli vorm sisust olulisem. Aga polnud üldse sisutühi. Ilmselt nende jaoks, kes Brasiilia oludega kursis on, oli see üsna krõbe ühiskonnakriitika. 

Niisiis kaitses ta end surma eest sellega, et elas vähem, kulutas oma elu vähehaaval, et see otsa ei saaks. Taoline kokkuhoidlikkus andis talle mõningase kindlustunde, sest kes madalalt lendab, see kõrgelt ei kuku.

Huvitavad asjad, mida raamatust teada sain: 

  • Brasiilias kutsutakse kuulsaid (kunsti)inimesi eesnimepidi (tuleb täitsa tuttav, kui ka nende jalgpallurite peale mõelda). Nii et Clarice Lispector on lihtsalt Clarice.
  • Mulle varasest east tuntud rasvakriidibrändi nimi Carioca, tuleb välja, on tähendusega sõna. Cariocaks nimetatakse Rio de Janeiro elanikku.
Õhuke raamat on, kusagil 70 lehekülge. Clarice Lispector vist üldse polnud mahult suurte teoste inimene.






Priscilla Morris "Black butterflies"


On 1992. aasta ja käimas on Bosnia sõda. Kunstnik ja kunstiõpetaja Zora elab koos mehe Franjo ja emaga Sarajevos. Ema halvenenud tervise tõttu lähevad Franjo ja ema Inglismaale, kus elab Zora ja Franjo tütar. Zora jääb Sarajevosse enda ja ema korteril silma peal hoidma, sest on teada, et tühjaks jäänud korterid võetakse tihti (näiteks põgenike poolt) üle. Peagi algab Sarajevo piiramine - kui Zora ka tahaks ära Inglismaale minna, siis enam ei saa. 

Raamatu tegevus toimub kusagil aasta jooksul Sarajevos, kirjeldab Zora ja tema tuttavate elu kinnises linnas, kus hakkamasaamine läheb päev-päevalt raskemaks ja ka pommitamine igapäevaelu osaks saab.


Tegelasi oli mitmesuguseid, eri rahvustest ka, mis Sarajevot hästi iseloomustab. Hästi oli jälgitav, millised olid inimesed alguses ja milliseks nende olek ja käitumine muutus, kui olukord läks aina raskemaks ja piiramise lõppu kusagilt ei paistnud. Lugedes pidevalt peas tiksus, et kes neist tegelastest nüüd raamatu jooksul ohverdatakse. Sest seda ei uskunud, et kõik lõpuni alles saaks jääda.

Zora oli vaadete ja maastike maalija, kellele eriti meeldis sildu maalida. Mulle eriti meeldis, et selgitati, kuidas Zorale lihtsalt meeldisidki sillad kui arhitektuuriobjektid ja ta ei mõelnud neist kui inimeste või kohtade ühendamise sümbolitest. (Sest ega see pole mingi Eurovisioon.)

Väga hästi loetav oli, läks kiirelt edasi ja huvitav oli ja hariv ja nõnda. Polnud midagi täiesti uut sõja ajal toimuvate lugude hulgas, aga samas paistis, et on uurimistööd tehtud, tundus tõeline. Sellest tulenevalt oli raske lugedes rahulikuks jääda. Inimeste kannatustest pole lihtne lugeda, ei peagi olema. Samas võib ka selle raamatu põhjal öelda, et sõda toob inimestes välja halvima, aga ka parima. Lisaks muidugi tutvuste olulisus, juhuslike sidemete tekkimine ja pikaajaliste katkemine.

Kui olin kaant vaadanud ja sisututvustust lugenud, tekkis kohe mõte, mida mõeldakse sõnadega black butterflies. Oligi nii, nagu arvasin.

Mingi hetk tuli pähe, et 1992 oli see aasta, kui mina kooli läksin. Raamatus oli ka üks tüdruk tegelaseks, tollasest minust mõni aasta vanem. Meie kogemused elus on ikka erinevad.

Priscilla Morris on briti autor, kelle ema on Sarajevost pärit. Ühtlasi veetis ta lapsepõlves Sarajevos suvevaheaegu. Mitme tegelase loo algallikaks on mõne autori sugulase lugu.



André Aciman "Find me"

 

Järg raamatule "Kutsu mind oma nimega", tegevus toimub 10+ aastat hiljem. 


Raamat koosnes erinevatest (samasse tervikusse kuuluvatest) lugudest. Neid oli kokku vist neli? Lisaks "Kutsu mind oma nimega" peategelastele Eliole ja Oliverile oli ühe loo peategelaseks ka Elio isa Samuel.

Raamatu nimi võiks olla ka "Kohtumised", sest mitmes loos kohtus üks peategelastest suvalise inimesega ja hakkas temaga suhtlema. Esimeses loos näiteks sai Elio isa rongis tuttavaks ühe naisega. Järgnes mitukümmend lehekülge haaravat dialoogi, mis raamatusse väga sisse tõmbas, seerärel hakkas natuke ära vajuma. Teises loos jällegi kohtus Elio kontserdil ühe meesterahvaga ja hakkas tollega lähemalt suhtlema. 

Mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas autor elas selle loo kaudu mingeid oma fantaasiaid välja. (Sest kahes loos oli oluliseks tegelaseks küpses eas meesterahvas.) Mitte et selles midagi halba oleks, kirjandus on tervitatav fantaasiate realiseerimise vorm. Aga kuidagi liiga mitu korda tuli lugedes pähe küsimus See ongi või? Midagi oli nagu puudu.

Teine mõte, mis tuli, oli et asi lõhnas natuke fännide rõõmuks kirjutatud raamatu järele. Kuigi "Kutsu mind oma nimega" lõpus natuke räägiti, mis Eliost ja Oliverist tulevikus sai, usun, et kirjanikule kindlasti kirjutasid fännide hordid, kes arvasid, et kindlasti tuleb järg kirjutada. Aga ega ma seda kindlalt ju väita saa. Lihtsalt ikka see tunne, et midagi oli puudu.

Meeldis see, et igas järgmises loos said teada midagi eelmise loo kohta. Näiteks Elio loos mainiti ära, mis oli saanud tema isa suhtlemisest tolle suvaliselt kohatud naisega.

Pealkiri "Find me" seletati kohe esimeses loos lahti - inimese inimlik soov on olla leitud, see tähendab mõistetud eri tasanditel.

Esikaas mulle väga meeldib, sest sisaldab kahte värvi minu lemmikvärvide top 3-st (mul on selline olemas) - kollane ja roosteoranž. 

Millegipärast seda kõvakaanelist raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, kui hea on ikka lugeda kõvade kaantega raamatut. Kuulasin natuke audioraamatut ka. Seda luges näitleja, kes filmis "Call me by your name" Elio isa mängis.


Tellimine: Postitused (Atom)