Otse põhisisu juurde

Francesc Miralles "Armastus pisiasjadest"

 


Samuel on Barcelonas elav 37-aastane mees, saksa kirjanduse õppejõud ja uurija. Ta on ühtlasi erak. Vist mitte päris omal valikul, lihtsalt on nii läinud. Ühel 1. jaanuari hommikul ilmub tema korterisse lambist üks kass. See käivitab sündmusteahela, mis Samueli elu muudab ja teda pisut kapslist välja toob. 

Mis sõnadega raamatut iseloomustada? Igapäeva-maagiline? Kummaline? Unenäoline? Segane? Olenevalt vaatenurgast sobivad kõik. Aga siltidega chick lit ja romance, mida Goodreads selle raamatu kohta kasutab, ma küll ei nõustu. Konkreetselt chick liti otsijad jätaksid selle raamatu ilmselt kiiresti pooleli ja romance ... noh, teema on olemas, aga on rohkem abiteema põhiteema rõhutamiseks. 


Arvustajate hulgas domineeris idee, et "Armastus pisiasjadest" on paljus nagu "The Rosie project", aga mulle seda küll ei meenutanud, hoopis teisi asju meenutas. Kõigepealt natuke filmi "Amélie", siis filmi "Uneteadus" (oli ka hispaania keeles ja sihuke unenäoline) ja mingi koha peal tuli ka "Stepihunt" meelde, pole kindel miks. 

Minu jaoks oli (hispaania autori) hispaanialik raamat, kuigi ma ei tea, mida see tähendab. Vahepeal kujutasin ette, kuidas keegi seda teksti hispaania keeles ette loeb. (Ma ei oska hispaania keelt, lihtsalt üldist kõnekõminat kujutlesin, see sobis.) See, et tegevus toimus Barcelonas, tegi asja veel hispaanialikumaks. Lahedate lugude tegevus toimub ikka Barcelonas, mitte Madridis või Málagas.

Kindlasti oli mõtlemapanev raamat, aga midagi põhjapanevat välja ei mõelnud. Märkasin raamatus esinenud paare: tegelased Titus ja Valdemar, kes eri aegadel Samueli naaberkorteris elasid, Samuelile lapsepõlvest tuttav Gabriela ja uus tuttav loomaarstist naine (nime ei mäleta), kaks raamatukäsikirja. Kas need inimesed ja asjad olid mõeldud kuidagi üksteise paralleelidena? Natuke jäi selline mulje, aga lõpuni selgeks ei saanud. 

Mis mulle väga meeldis ja mida tänapäeval enam väga tihti ei näe, olid pealkirjadega peatükid. Ka lühikesed peatükid on lugemisel üsna tugev mõjutaja.

Mitme koha peal mainiti Mendelssohni "Sõnadeta laule" Barenboimi esituses. Kuulasin ka neist ühte kunagi üsna palju. 


Hinne tuli kuidagi madal. Vist seepärast, et raamat meeldis teoorias rohkem kui tema päriselt lugemine. 





Kommentaarid