Otse põhisisu juurde

Eurovisiooninädal : statistikat

Mõned tähelepanekud 2000-2022 võitnud laulude kohta.

Enim võitnud riigid

  • Ukrainal 3 võitu
  • Taanil 2 võitu
  • Rootsil 2 võitu

Võitja sugu

11,5 võitjat mehed, 10,5 võitjat naised.  Harukordne võrdsus!

Arvestasin selle järgi, mis soost põhilaulja oli. Kuna ühe laulu põhiesitajad olid mees ja naine, siis said mõlemad 0,5 ja lõpptulemuseks tulid poolikud inimesed. 

Eurovisiooni toimumiskohad (sh 2023)


Ei ole midagi üheülbaline. On Põhja-Euroopas toimunud, on Ida-Euroopas toimunud, on (tegelikult) väljaspool Euroopat toimunud. Kesk-Euroopa on jah vähe hõre, aga seal on mitu riiki, kes on harvad või üldse mitte osalejad. 

Keeled

4 võidulaulu täiesti muus keeles kui inglise keel:

  • 2007 Serbia "Molitva"
  • 2017 Portugal "Amar pelos dois"
  • 2021 Itaalia "Zitti e buoni"
  • 2022 Ukraina "Stefania"

Ülejäänud võidulaulud 2000-2022 olid (suuremalt osalt) inglise keeles. On küll neid olnud, kes mingi salmi oma keeles laulnud.

2022. aasta võitja "Stefania" oli väidetavalt esimene võidulugu, kus räpiti.

Laulude pealkirjad

  • 11 laulu 22st võitjast on ühesõnalised
  • Pikim pealkiri "Fly on the wings of love" (2000)
  • Numbreid sisaldavad pealkirjad - "1944" (Ukraina 2016), "My number one" (Kreeka 2005)

Laulude teemad

See mind huvitas kõige rohkem, sest võiks arvata, et eurolood räägivad sellest, kuidas tuleme kokku ja ehitame sildu ja kõik on õnnelikud. Välja tulid aga teistsugused neli teemat. Tegin kõik uhked pildid ja.



Inimese jõustamise all mõtlen seda, et üksikisik on oluline, tema mõtted, tunded, erilisus, õigused jms. Tänapäeval popp teema nagu näha võitjate aastanumbritest. 

Aga lõpuks päästab Euroopa siiski armastus (või 13 selleteemalist võidulaulu).



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...
Postita kommentaar
Loe edasi »