Otse põhisisu juurde

Chimamanda Ngozi Adichie "Half of a yellow sun" /"Pool kollast päikest"


1967-1970 toimus Nigeerias kodusõda, kus üks piirkond (Biafra) end iseseisvaks kuulutas. Biafra lipul oli pool päikest, sealt ka raamatu nimi. Raamat jälgib kahe täiskasvanud õe, nende perekonna, nendega seotud meeste elu enne sõda, sõja ajal ja natuke ka peale sõda. Tegelaste hulgas on nii heal järjel olevaid äriinimesi, ideede üle arutlevaid vaimuinimesi kui värvikaid ja edasipüüdlikke teenijaid.
  • Sisu
    Meeldis, kuidas jooksid kaks omavahel seotud liini - mida sõda tegi ja mida inimesed tegid. Tundus, et oli oluline näidata, et hoolimata sõja toimumisest/jätkumisest, läks inimeste elu mingil moel alati edasi. Võib-olla lihtsalt teistsugustes oludes kui varem. Mingi osa inimeste elust oli veits seebikas, aga noh jah. Ei saa öelda, et selliseid asju ei juhtu ka päriselt. 
  • Stiil
    Jooksis hästi. Ei dramatiseerinud üle, pigem ütleski lihtsalt nii, kuidas asi oli. Päris häid lauseid viskas vahepeal varrukast. Vanem naine ütles nooremale: "You must never behave as if your life belongs to a man." Või sellest, kuidas meie identiteedi moodustavad kellegi teise poolt loodud (ja peale surutud) konstruktsioonid: "...my point is that the only authentic identity for the African is the tribe...I am Nigerian because a white man created Nigeria and gave me that identity. I am black because the white man constructed black to be as different as possible from his white. But I was Igbo before the white man came."
    There are some things that are so unforgivable that they make other things easily forgivable. 
    This was love: a string of coincidences that gathered significance and became miracles. 

  • Emotsioonid
    Oli mitmesugust materjali, mille pärast endast välja minna. Ma hirmus palju ei läinud ja arvan, et selle raamatu puhul oli see hea. Ehk mängis siingi rolli, et kirjutamise stiil polnud hüsteeriline.
  • Tegelased
    Kaks naispeategelast kindlasti huvitavamad ja esiletõusvamad kui kaks tähtsat meest. Nood nagu lihtsalt olid seal päris palju aega. Mitte et nad oleks mõttetud tundunud, lihtsalt naised olid esil. (Üks noormehest peategelane oli mitmekülgne ja arutlusvõimalusi pakkuv siiski.) Ka ühe mehe ema oli värvikas. Ilmselt ajale ja kohale üsna iseloomulik kuju. 
  • Atmosfäär
    Päris hea pildi andis sellest, milline elu võis olla ja milline ebavõrdsus inimeste vahel oli. Keegi elas onnis ja keegi elas palees ja keegi nende kahe vahepeal. Erinevused paistsid ka inimeste mõtlemises - mõni uskus tõsimeeli armuloitse, imetõmmiseid jms, mõni naeris need valjult välja.
  • Mõtete ärgitamine
    Kuidas Nigeerias 60ndatel elati, kuidas seal praegu elatakse, mida raamatus teemaks olev kodusõda üldse tähendas siseriiklikus ja rahvusvahelises plaanis - eriti midagi ei teadnud enne. Sedagi ei teadnud, et Nigeeria on rahvaarvult maailma suurimaid riike. Või Nigeeria naiste parukakandmise kommet. Kestvat tänapäevani.
  • Lõpp
    Selles mõttes midagi ootamatut polnud, et oli teada, kuidas ajaloos asjad läksid. (Mis riigid tänapäeval maailmas olemas on.) Tegelaste mõttes lõppes niimoodi vaikselt, vist ka ootuspäraselt.
  • Kestev mõju
    Rahva ja piirkonna ajaloo mõttes tähtis raamat arvan. 
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatuna, ei seganud midagi. Oleks kohe teadnud, et eesti keeles ka olemas on, oleks eesti keeles lugenud. Oi, vägagi oleks eesti keeles lugenud. Praegu vaatan, et see tõlge on saanud Kultuurkapitali tõlke aastapreemia. 


Mulle vist hakkas praegu kirjutamise ajal veel rohkem meeldima, kui otse lugedes meeldis. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Ewald Arenz "Armastus halbadel aegadel"

Harv ja huvitav nähtus – meesterahva kirjutatud armastuslugu. Viiekümnele lähenev Clara kohtub neljakümnele läheneva Eliasega. Clara on juba aastaid lesk, aga polnud mehe eluajal abielus kõige õnnelikum, Eliasel on kirjade järgi lubadusteta suhe ühe Veraga. Pildil figureerivad veel Clara arstist vend ja dementne ema, Eliase peaaegu täiskasvanud tütar.  Eks ma hakkan nüüd jälle pihta oma tavapärase jutuga saksa keelest tõlgitud raamatute kohta. Need on teistmoodi kui inglise keelest tõlgitud. Kohati on midagi nagu kummalist, teisalt on midagi sellist, mis tuleb märksa tuttavam ette kui ingliskeelsest maailmast pärinevate raamatute puhul. Ju on 700 aastat saksa kultuuriruumis elamist ikka mõju avaldanud. Ja tõlked saksa keelest pole ka eales nii kohmakad kui tõlked inglise keelest. Ehk on saksa keelest eesti keelde tõlkimine juba algpunktis mõnevõrra loomulikum (loogilisem?). See on lihtne lugu tegelikult. Sellest, mis on lihtne ja mis keeruline. Kas lähtuda sellest, mis on lihtne, v...