Janika Vaht "Vabanemine"

"Vabanemine" on noorteromaan. 

17-aastane Mai käib koolis ja elab peamiselt üksi, sest nii tema emal kui isal on uus perekond. Temas äratab huvi klassi uus poiss Sander, kelle olemusest ja käitumise põhjustest ta päris hästi aru ei saa. 

Kogu asja idee oli hea. Kuidas laabuvad omavahelised suhted kahel inimesel, kellel mõlemal on mingi oma suur probleem? Ilmselt mitte liiga lihtsalt.

Imetle siin minu krõnksutamisoskust

Kui tavapäraselt võib raamatu sisemist pinget kujutada umbes niimoodi nagu ülemisel joonel neist kahest ehk et pinge kasvab-kasvab, jõuab haripunkti ja siis saabub pingelangus lõpplahenduse näol, siis selle raamatu puhul oli see minu jaoks selline nagu alumisel joonel. Niuke vähepingeline õõtsumine. Päris pooleli jätta ei tahtnud, sest kirjutamise stiil iseenesest oli suhteliselt lobe, aga liiga tihti läks soigumiseks. Mingist hetkest peale oli raske järge pidada, mis suhetes peategelane ja põhinoormees parajasti on, sest nois hetkedes, kui nende suhted halvenesid, polnud nagu negatiivset pinget ja polnud ka positiivset pinget, kui olid positiivselt tähelepanuväärsed hetked. Lühidalt: sain aru, et peaksin sellest kõigest rohkem hoolima, aga tegelikult jättis tegelaste käekäik üsna külmaks. 

Oli aru saada, et autor on ilmselt üsna noor ja suure tõenäosusega on see tema esimene raamat. Püüdlikkus on vist see asi, mis ridade vahelt tihti läbi paistab. Püüdlikkus pole halb asi, olen varemgi öelnud. Suure püüdlikkusega on võimalik tihti paremaid asju teha kui laisa andekusega. 

Ühtlasi mulle meeldis selle raamatu kaanekujundus. Lihtne ja ilusates värvides.