Otse põhisisu juurde

Beth O'Leary "Korterikaaslane"



Tiffy ja Leon elavad samas korteris, aga ei tee seda samal ajal. Üks töötab päevasel ajal ja on õhtuti kodus, teine töötab õhtuti/öösiti ja on päeval kodus. Nad ei peaks seega kunagi kohtuma, aga pole vast suurem üllatus, et kohtuvad küll. Enne kohtumist suhtlevad paberilipikute kaudu korteris. 

Niuke tubli ajaviitekirjandus. Sisu oli, huvitav oli, piisavalt vaimukas keelekasutus oli, lihtne lugeda ka oli. Nagu varemgi öeldud, on Varraku ajaviiteromaani skaala väga lai. Kui suvel kirjutasin siin "Flanagansi naistest", mis on seal kehvemas otsas ja kas üldse ilmutamist vääris, siis "Korterikaaslane" on jällegi paremate palade otsas.

Jube palju on selliseid raamatuid, kus kellelgi on mingi halb kogemus ja siis tükk aega ei saada sellest üle, kuni saabub mingi üks dramaatiline hetk, kus öeldakse et olgu sellel nüüd lõpp ja ongi, nipsti, kõik korras. No ei ole ju usutav. 

Siin oli naispeategelasel olnud üsna vastik elukaaslane, kellest ta ei suutnud tükk aega lahku minna. Lõpuks ikkagi läks. Mis siis edasi sai, kuidas ta kogu asja lahendas ja samm-sammult tervenes, ongi suuresti raamatu sisu. Peategelase arengu usutav järkjärguline kirjeldamine on mu meelest autori tugevaim külg. 

Väga meeldis, et kordagi ei mõelnud, mis keelest see lugu tõlgitud on. Tähendab. Mõtlesin küll, aga kusagil poole raamatu peal niimoodi et oota, see on ju originaalis inglise keeles, kes oleks arvanud. Tõlkija oligi tõlkinud ja täitsa eestikeelseid väljendeid kasutanud, mitte otsetõlke peal liugu lasknud. 

Humoorikas, kuidas mulle järjepanu satuvad ette raamatud, kus peategelase sõprade hulgas on advokaat. Ja siis kulub mõnel tegelasel alati raamatu jooksul õigusabi ära. Kui hõlbus! Ja kui naljakas. 

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...