Nick Hornby "Just like you"

 


Lucy on 42-aastane lahutatud kahe lapse ema, ka õpetaja/osakonnajuhataja koolis. Joseph jällegi on 22-aastane juhutöödest elatuv emaga koos elav mustanahaline noormees. Raamat on ühest küljest nende armastuslugu, aga kuna tegemist on nii erinevate taustadega inimestega, siis on see ka palju muud. 

Ühest küljest muidugi mida teised arvavad? teema, teisalt see, et kahe inimese omavahelistes suhetes tuleb kogemuste hulga erinevus ja ka lihtsalt kogemuste erinevus üsna kiiresti esile. 

Lugu toimub 2016. aastal mingis Londoni piirkonnas kõigepealt Brexiti hääletuse eelsel ja siis järgsel ajal. On tegelasi, kes hääletavad Euroopa Liitu jäämise poolt, ja neid, kes hääletavad lahkumise poolt. 

Mingil hetkel hakkas tunduma, et Lucy ja Josephi suhe oligi mõeldud Brexiti metafoorina. Et see võib paljudele imelik tunduda, aga asjad lihtsalt on nii nagu nad on, ja nüüd tuleb siit edasi minna. Ka raamatu päris viimane lause käib justkui mõlema teema kohta: 

All they could do was walk, and see how far they could get.

Selgub, et "Just like you" on Nick Hornby kuues üllitis, mida lugenud olen. Paljus sarnane eelmistega - lihtne lugeda, ei ole igav, tegelaskujud loodud nõnda, et pigem elad neile kaasa. Aga mul jäi midagi puudu, et seda päris heaks pidada.

Holly Bourne "Paigad, kus olen avalikult nutnud"

Lugema hakates olin üllatunud, kui selgus, et peategelased on 16-aastased. Pidi ju olema raamat täiskavanutest? Tutvustuses kirjutati: Amelie armastas Reese´i. Ja arvas, et mees armastab ka teda. Kuid siis tekkis tunne, et armastus ei peaks olema nii valus. Nii hakkabki ta oma lugu lahti harutama, külastades kõiki kohti, kus Reese on ta nutma ajanud. Sest kui ta suudab aru saada, mis valesti läks, saab ta ehk lõpuks ka selgeks, kuidas sellest mehest üle saada.

Ei tahaks kedagi solvata, aga 16-aastane mees on küll natuke ootamatu.

Niisiis, Amelie ja Reese on lahku läinud ja Amelie jutustab meile, mis juhtus. Juhtunu sisuks on väärkohtlemine (peamiselt vaimne aga ka füüsiline).

Küsimus, mis lugedes ruttu tekib: kas tunned sellele tüdrukule kaasa? Või, kui kaastunne on halb sõna, kas saad temast aru? Sest saab ka mõelda, et kui Amelie laseb sel poisil endaga halvasti käituda, siis see on tüdruku enda süü. Ta ju käitub ise ka mitmes olukorras valesti ja... 

Sel juhul võib raamatu kohe kinni panna. Sest siin on üsna ühemõtteliselt sõnumiks, et mitte keegi ei vääri halvasti kohtlemist ega väärkohtlemist. (Kui arvad, et väärib, siis võid praegu vaadatava akna ka kinni panna.) 

See on ilukirjanduse kastmega üle valatud eneseabiraamat tegelikult. Holly Bourne'il, mulle tundub, on kõik väga kindla eesmärgi ja sõnumiga raamatud. Aga loodan, et tal on (või tuleb) ka mõni raamat, kus väärkohtleja on naine ja kannataja mees. Lihtsalt võrdsuse mõttes.

Mul oli siin algselt ka suur lõik sellest, kui halb oli seda raamatut eesti keeles lugeda. Puine otsetõlge inglise keelest, mitmed sõnad lihtsalt vales käändes, väljendid, mida eesti keeles sel moel ei kasutata jne. Aga. Ma olen nüüd väga rahulik ja juba kustutasin selle lõigu ära. Rahu välja! Oi, kas nii ei öeldagi eesti keeles?

Lühidalt: dramaatline lugu, aga õpetlik. Nii võib juhtuda.

Helen Simonson "The summer before the war"

Olin kindel, et see raamat saab mulle väga meeldima. Tegevus toimub 1914. aastal Sussexi väikelinnas Rye's, see on lubav alguspunkt. Pealkiri on aga tegelikult pisut eksitav - suur osa tegevust toimub siiski suvel, kui sõda juba käib.

Rye linna saabub noor ladina keele õpetaja Beatrice. Ladina keele õpetamine pole tollal naisterahva jaoks päris tavapärane elukutse, seetõttu leidub neid, kes asju teisiti korraldada üritavad, aga leidub ka toetajaid. Linnarahvast on igasugust, ühesõnaga. Seda peegeldab ka inimeste käitumine, kui Rye'sse Belgia sõjapõgenikud tulevad.

Tjah, see raamat. Alguses lugesin, mõtlesin, et näed kui tore, kirjeldab olustikku ja inimesi. Seltskondliku vestluse hulk ja sisu tuletas pisut Jane Austenit meelde. Probleem tekkis siis, kui midagi muud ei tulnudki. Sai veerand raamatut loetud, sai pool loetud ja midagi ei juhtunud. Pigem oli mitmeid selliseid stseene, mille oleks vabalt võinud välja jätta. (Paberkujul pea 500 lehekülge oli selle teose jaoks ilmselgelt liiga palju.)

Muidugi peab märkima, et mulle tegelikult meeldivad paljud raamatud, kus midagi ei juhtu, aga siin jäi Alexander McCall Smithist (meister kirjutama raamatuid, kus midagi ei juhtu) küll palju puudu. Pigem tekkis aina küsimus, miks sihuke raamat kirjutatud on.

Pagulaste teema oli muidugi tänuväärne. Meenutamaks, et see pole mingi 21. sajandil tekkinud küsimus.

Kusagil kahe kolmandiku peal hakkas lõpuks juhtuma ja siis küll niimoodi, et enam polnud igav. Sõjasündmused ja sihuke värk. Ehk see oligi eesmärk? Et esimene ots on vaikne ja unine väikelinnaelu ja tagumine ots vastandub sellele teravalt sõjadraamaga? Kui ka nii oli mõeldud, siis minu jaoks kuidagi see kiirema tegevusega osa mõjus kiirustatuna. Selleni oleks võinud rutem jõuda ja temast pikemalt kirjutada.

Aga. Ilmselt kõige olulisem on, et raamatu lõpuks sain aru, miks ta kirjutati. 

Eesti keelde pole seda tõlgitud, aga see on just selline raamat, mida võiks eesti keeles heas tõlkes lugeda, sest, nagu öeldud, oli siin palju kirjeldavat teksti, kus ikka oleks mida tõlkida. Selliseid uhkeid kirjandusliku väärtusega sõnu, mida tavapärases ingliskeelses tekstis ei kohta. Autor pole mingi ärkasin hommikul ja mõtlesin, et hakkaks kirjanikuks.

Mõned head ütlused:

  • She was of that certain age when the bloom of youth must give way to strength of character (käis ühe 40+ naisterahva kohta)
  • Indefinite plans are the worst to rearrange
  • I'm pretty sure wars would be shorter if we weren't all so eager to read about them (Inimene ja ajakirjandus. Olen korduvalt sama mõelnud.)
  • I am free, not free from fear of death, but from believing I can control death (Kuidas sõjas olles mitte hulluks minna.)

See raamat nõuab kannatlikkust.

Rainbow Rowell "Landline"

 



Tundub, et juhtusin Rainbow Rowelli raamatuid lugema langevas järjekorras: esimene loetu väga meeldis, teine oli ka hea, kolmas täitsa normaalne, aga vaat see viimane...

Lugu on perekonnast, kus naine on karjäärinaine ja mees on nende kahe tütrega kodus. Tulevad jõulud ja naine peab siis ka tööl olema. Mõlemad saavad aru, et nii on jama. Raamatu olevikus toimuv tegevus kestab kusagil nädala, seal sees on aga palju kirjeldusi sellest, kuidas sel paaril kunagi minevikus mingid asjad olid või juhtusid. Ühtlasi on üks telefon, kust naine saab helistada oma mehele aastasse 1998 (ehk 15 aasta taha). 

Ega igav ei ole. Ruttu läheb edasi, sest dialoogi on väga palju, ja tundub, et kirjutajal on mingi kogemus ses asjas, millest ta kirjutab (või oskab ta lihtsalt teiste kogemusi mõtestada). Aga asi kuidagi ei anna asja kokku. Pealiskaudne vist, lõpuni arendamata? Ja tegelased on niukesed... meh. Tegelikult isegi üks kuni mitu tegelast on, kes ei tundu kuigi meeldivad. Siit saanuks edasiarendusi teha, kasvõi seletamaks, miks ollakse sõber ebameeldiva tüübiga. Olnuks huvitav.

Ühesõnaga mitte tingimata halb, aga puudulik.

Näe, raamat võitis Goodreadsis 2014. aasta auhinna kategoorias Best fiction. 

Täna on raamatulugemispäev!

Mingi kalendri järgi on täna raamatulugemispäev. Samas on ka edasilükkamise lõpetamise päev. Üsna irooniline, et need on samal päeval, sest raamatu lugemine on parimaid viise mingeid muid asju edasi lükata. Igal juhul. Mingi küsimustik.

1. What are you currently reading?
Rainbow Rowell - Landline

2. How many books have you read this year?
Tuleb välja et 40.

3. How have your reading tastes changed from when you were a child?
Ma arvan, et väga ei ole tegelikult. Ei meeldinud väiksena igasugused haldjalood (väljaspool muinasjutte), ei ole ka suurem asi täisksvanute haldjalugude lugeja. 

4. Physical book or e-book?
Pigem füüsiline. Aga. E-raamatute olemasolu on rohkem kui ühel korral kasulik olnud, seega ei pane ka neid pahaks. Pluss e-raamatut on enamasti kergem lugeda mingis kummalises asendis olles.

5. Where do you love to read?
Pole lemmikkohta. Pigem võib välja tuua, et laua taga istudes reeglina ei loe ja liikuvates sõidukites ka mitte.

6. Are you a writer?
Kui writer nagu kirjanik siis ei. Kui writer nagu inimene, kelle jaoks kirjutamine pole ebameeldiv tegevus siis jah.

7. What was your very first baby book?
Pole aimugi, kas mul midagi sellist oli. Tähtedega puuklotsid olid.

8. What was the first book you read on your own?
Jällegi ei mäleta. Aga hakkasin lugema suhteliselt varakult, sest kõigis mälestuses, mis mul on, oskan juba lugeda. 

9. How many books have you read in total?
Tuhandele lähemal kui viiesajale? Pole aimugi tegelikult.

10. What has been the longest gap between books?
Päris mitu kuud.

11. What are your favourite genres?
Draama. Mitte nagu näitekirjandus, vaid see žanr, kus tegelased on pärisinimesed ja nendega juhtuvad (suhteliselt) realistlikud asjad.

12. What books make you happy?
Sellised, mida on lihtne lugeda, seega ka lihtne sisse elada. Ja kui hästi sisse elada, siis tõuseks nagu jalad natuke õhku. Ilmselt peab mingi samastumise faktor ka olema. Kas tunned, et mõni tegelane on sinusarnane või juhtub temaga midagi, mis tahad, et ka sinuga juhtuks. 

13. What books have made you uncomfortable? Why?
Päris huvitav sõnastus. Ilmselt ülirealistlikke vägivallakirjeldusi sisaldavad raamatud.

14. Can you read anywhere? Moving vehicle? Rollercoaster?
Eip, liikursõidukites ei loe.

15. How do you bookmark books?
Mul on väga palju järjehoidjaid, võib neist mõne valida. Võimalik on ka lihtsalt raamat kinni panna ja edasi lugedes õige koht üles otsida.

16. Policy on book-lending?
Vist ei ole väga hea laenaja, kuna olen ise üsna niuke mitte kaasi painutav ja lehti määriv lugeja. Teisalt pole laenamist ka väga palju ette tulnud.

17. Do people know you’re a bookworm?
Ilmselt esimene asi, millega päris mitu inimest mind kirjeldaks.

18. How well do you take care of your books?
Mul pole väga palju raamatuid, eelistan pigem lugeda kui omada. Aga eks pühin riiuli pealt tolmu ikka. 

19. Can you read in other languages?
Inglise keeles jah, rootsi keeles olen ka mõne läbi punnitanud lugeda. 

20. What is a total book turn-off for you?
Mis väljanägemisse puutub, siis ei meeldi, kui raamatust tehtud filmi-/seriaaliversiooni pilt pannakse raamatu kaanele (võib-olla töötab reklaamina, aga näitab fantaasia puudumist). Sisu mõttes ei meeldi eneseimetelejate kirjutatud raamatud, kus autor paneb jube diipi juttu, aga lugeja ei saa kottigi aru. Halvad tõlked on ka halvad lugeda ja trüki- või õigekirjavigu täis raamatud.

21. What is an essential element of a good book?
Suuresti vist kaks varianti: 1. peab üsna ruttu õnge sisse viskama (ehk peab hakkama huvitama, mis juhtub) ; 2. nii ilusas/rikkalikus keeles kirjutatud, et tahan kasvõi sellepärast lugeda.

22. Genres you rarely read?
Ulme. (Aga olen ka teada saanud, et ulmel ja ulmel on vahe, nii et mõni ulme pole üldse välistatud.)

23. Do you read non-fiction?
Vahepeal ikka tuleb ette, enamasti vist ajaloo teemal.

24. Do you read reviews on a book before you read it?
Enamasti mitte. Aga võib juhtuda, et loen kusagilt mingit arvustust ja sellepärast tahan raamatut lugeda. 

25. Do you judge a book by the cover?
Natuke.

26. Do you read cover to cover or sometimes skim parts?
Kaanest kaaneni. Ainult mingite kooli jaoks vajalike raamatute puhul võisin mingeid osi lugeda.

27. Do you always finish a book, even if it is dull?
Enamasti üritan lõpuni lugeda, aga alati ei õnnestu. Tundub, et see on seotud mingite perioodidega, sest kui pooleli jätan, siis tihti juhtub seda mitme raamatu puhul järjest. Ilmselt pole korralikku valmisolekut vms.

28. How do you organise your books?
Kõige laiem jaotus: 1. raamatud, mida olen lugenud ; 2. raamatud, mida ei ole veel lugenud ; 3. raamatud, mida tahaks ära anda. Aga loetud raamatute puhul on veel alamkategooriad.

29. Favourite book this year?
Maitea. Kristiina Ehin "Janu on kõikidel üks" näiteks. Kui luuletus ei lähe, siis Benedict Wells "Üksilduse lõpp" (see on natuke masendav jällegi).

30. Favourite quote about books?
Ei mäleta, kuidas see täpselt oli, aga umbes nii, et kui ahv raamatusse vaatab, siis sealt ei saa apostel vastu vaadata. Kõlab natuke teravalt, aga mu meelest seda võib näha ka üldisemalt - iga inimene näeb raamatusse vaadates erinevat asja / mõistab seda erinevalt jne.

Rainbow Rowell "Attachments"

 


Selle raamatuga on üks põhiasi, mis tuleb ära otsustada. Kas see, kui keegi loeb kellegi e-kirju ja õpib teda seeläbi tundma, on judisemapanev (see on creepy eesti keeles, muide)? Kui on, siis ei maksa seda raamatut lugeda. Kui on võimalik säärane tegevus endale ära seletada, võib see raamat olla täitsa nunnu.

Lincoln töötab ühe ajalehe juures IT-turvalisuse spetsialistina. Talle ei meeldi see töökoht. Ühest küljest seetõttu, et tal pole seal suurt midagi teha, teisalt seetõttu, et tema sisuliselt ainus ülesanne on lugeda töötajate e-maile. Selliseid, mis on mingi ohtlikuks arvatava sõna või väljendi kasutamise tõttu välja sõelutud. 

Ta satub lugema kahe naisterahva kirjavahetust, kus hoolimata töömeili kasutamisest käsitletakse isiklikke teemasid. Lincolni ülesanne oleks neile teavitus saata, et nad töömeili kasutamisse ettevaatlikumalt suhtuksid, aga ta ei tee seda, vaid loeb nende kirju edasi. 

Nüüd ongi see koht - kas selline käitumine on judisemapanev või pole? Ma suutsin lugeda nii, et polnud, sest kuna tegemist oli peategelasega ja lugejale räägiti, kuidas ta on täitsa tore poiss, siis ma uskusin kirjutajat. 

Pigem oli minu jaoks hoopis üks teine küsimus. Miks peaks kaks inimest/head sõpra, kes töötavad samas majas, omavahel kirju saatma? Nad võiksid ju niisama kohtuda. Kirjades vahepeal viidatakse ka sellele, et kohtuvad. Teisalt on vastus ilmselt lihtne - me teeme seda ise ka. Lihtsalt aastail 1999-2000, kui raamatu tegevus toimub, polnud veel igasugused sõnumite kiirvahetamise süsteemid nii levinud kui praegu ja nemad kasutasid seetõttu e-maili.

Raamatu esimene pool oli tugevam kui tagumine pool. Viimases tuli mitmeid kohti ette, kus tekkis küsimus miks seda nüüd vaja oli?. Lisaks hakkas mingi hetk tunduma, et sellel lool ei saagi olla head lõpplahendust. Õnnelik lõpp oleks läila ja vastupidine lahendus pettumus. 

Mingit jäävat kirjanduslikku väärtust sel raamatul just pole, aga lugedes oli mõnus pehme tunne (taaskord, seetõttu, et suutsin kogu seda olukorda mitte hirmuäratavaks pidada). 


Suvebingo


Täitsin taas kolmel suvekuul linnaraamatukogu lugemisbingot ja sain kogemata isegi 2 rida täis. Alumine rida on natuke patuga, sest "Everyone brave is forgiven" on tegelikult lõpetatud septembri esimestel päevadel. Ühtlasi pole ta funny book otseses mõttes, vaid lihtsalt raamat, kus olid mõned päris head naljad.

Ja "Kuhu ta läks" pole päris beach read, sest ma ei käi rannas lesimas. Küll teen seda rõdul, seega beach read on mõtteliselt rõdul loetud.

Rohkem vist ei tule praegu juttu.


on september 03, 2021 by  |  

Chris Cleave "Everyone brave is forgiven"


Üllatav, et veel üht II maailmasõja raamatut lugesin. Vahepeal sai neist juba küllalt. Kaanel olev Londoni siluett oli vist otsustav faktor. Muidugi võiks öelda, et see polnud nagu paljud II ms raamatud, aga tegelikult oli ka. (Kuigi lugedes tuli rohkem meelde hoopis I maailmasõjast rääkiv "Linnulaul" Sebastian Faulksilt.)

Noor Mary on parlamendisaadiku tütar, kes hakkab vabatahtlikuna õpetama sõja ajaks linna jäänud lapsi. (Enamik lapsi oli pommitamiste eest maapiirkondadesse evakueeritud, aga näiteks paljud mustanahalised ja puudega lapsed jäeti Londonisse.) Maryl on sõber Hilda. Mary tutvub ka haridusametnik Tomiga. Alistair on Tomi korterikaaslane ja sõber. Viimane läheb vabatahtlikuna sõtta. Vaat ja siis toimub tegevus varastel sõja-aastatel.

Pigem aeglases ja rahulikus stiilis kirjutatud. See ei tähenda, et kõik, mis juhtub, oleks rahulik. Sõja ajal juhtub ikka palju mitterahulikke asju, aga eks pommi kukkumist on võimalik kirjeldada mitmel erineval moel (märulifilmilikult, luuleliselt, realistlik-kirjeldavalt jne).

Autor on hea keelekasutuse ja sõnavaraga. Kohe värskendav lugeda sellist raamatut, kus pidi vahepeal sõnade tähendusi järgi vaatama. Päris palju militaarsõnavara oli. Lisaks võis kohata lauseid, mis lihtlause tasemest kõrgemale küündisid. Huumorit leidus. Näiteks sellised asjad:

She liked Miss Vine—the woman was not made entirely of vipers and crinoline.

It's dark as miners' lungs.

Pluss mingite tegelaste omavahelised vestlused olid ikka suht sarkastilised kohati. Eks sõjaväehuumor ilmselt elabki valusate naljade peal.

Ilmselt kõigi nende eelnevate asjade tõttu mõjus see raamat nagu päriskirjandus, mitte nagu need tänapäeva raamatud (mida võid pooleldi diagonaalis lugeda ja millestki ilma ei jää). 

Siin üks ajakohane tsitaat:

Perhaps it was true, thought Alistair, that Septembers would come again. People would love the crisp cool of the mornings, and it would not remind them of the week war was declared. Perhaps there would be such a generation. Blackberries would ripen, carefree hands would pick them, and jam would be poured into pots to cool. And the jam would only taste of jam. People would not save jars of it like holy relics. They would eat it on toast, thinking nothing of it, hardly bothering to look at the label.

Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Küll on olemas Chris Cleave'i terrorismiteemat puudutav "Provokaator" ja pagulasteemaga tegelev"Väike mesilane". 

August

Tuleb välja, et august on kõva filmikuu. 

Love, Rosie
Normaalne sihuke. Mitte diip, mitte masendav, üsna voolav. Ehk isegi liiga kiirelt aegadest üle voolav? Vahepeal veits halb. Lily Collins ja Sam Claflin. 

Love, Simon
Olin varem näinud. Simon on tubli koolipoiss, otsib ennast. Kerge vaadata, noortekas.

Borg vs McEnroe
Kunagiste tennisistide Björn Borgi ja John McEnroe rivaliteedist. Ausalt öelda ei läinud nagu päris käima. Mingi hetkeni näidati tennisemängimist väga vähe, siis tuli väga pikk stseen rivaalide kuulsast matšist. Polnud tasakaalus. Ja see oli tegelikult rohkem Borg (kujutatud piinatud geeniusena) kui McEnroe. Viimast oli nagu rohkem sellepärast vaja, et Borgil oleks mingi konkurent. Rivaliteedifilmidest oli "Rush" kahtlemata parem.

McEnroe ja Borg

The thing about Harry
Selle õige leidmisest selle kaudu, et käid enne mitmeid valesid läbi. Ei olnud tugev lugu ega head näitlejad, kahju küll.

An Education
Olin päris ammu aega tagasi näinud. Noor Carey Mulligan mängib 1960. aastate keskkoolinoort, kelle elukooliks saab temast umbes poole vanem mees. Pealkiri vist küsibki seda, kas haridus on see, mis saadakse koolist või (nii-öelda) tänavalt. Mänguline stiil ja ilus teostus, mulle meeldis.

Simon ja tammed
Eelmisel suvel lugesin raamatut, mille põhjal see film tehti. Ja taaskord on selline tunne, et kui poleks raamatut lugenud, poleks päris lõpuni aru saanud, mis filmis toimus. Vist oli see probleem, et aja möödumine ei tundunud sujuv. Raamatus on lihtsam väljendada, et aastad möödusid, filmis võib ämbrisse kukkuda. Peaosatäitja Bill Skarsgård meeldis. Lugu ise käis Rootsis 1930. aastate lõpust kuni äkki 1950. aastate lõpuni? Võiks öelda et kahe perekonna sõprusest. 

Siin ongi see peaostatäitja Bill Skarsgård

Kill your friends
Väga lamp film. Aga on filme, mis oma lamplust paremini välja mängivad ja õigustavad. 1990ndate suure plaadifirma telgitagustest ja halastamatust karjäärihaist, keda kehastab Nicholas Hoult.

Blue Jasmine
Aeg-ajalt kordub üks stsenaarium. Hakkan mingit filmi vaatama, vaatan-vaatan ja tundub sihuke imelik. Ei oska sõrme peale panna ja öelda, mis on imelik, aga no on imelik. Ja siis leian, et režissöör on Woody Allen. Selle nimi ongi vist kunstniku käekiri. Tema käekirja suurim fänn ma pole, alati on tunne, et asi ei lähe nagu päris käima. Aga. Siin mängis peaosalist Cate Blanchett, kes võib ekraanil ükskõik mida teha, olen ikka nõus vaatama.

The house with a clock in its walls
Seikluslik lastefilm võlukunstimaailmast. Mind ei pannud eriti kaasa elama. Vist sellepärast, et ma ei saanud aru, mis selle asja suur idee oli, kust kuhu taheti jõuda. Jack Black mängis siin ja jällegi ka Cate Blanchett (mis on ka põhjus, miks selle värgi lõpuni vaatasin). 

The man who knew infinity
Väga paljusid matemaatikuid just ei tea, aga tuleb tuttav ette küll, et oli keegi matemaatika ajaloos tähtis india matemaatik. Temast ongi see film ja Srinivasa Ramanujan on ta nimi. Sügavat muljet film just ei jätnud, aga üldharivas mõttes tore. 


Raamatud 

E. M. Forster "Maurice"

R. Rowell "Fangirl"

R. Joyce "The music shop"

Tellimine: Postitused (Atom)