Truffe kirjanurk

  Lucy on 42-aastane lahutatud kahe lapse ema, ka õpetaja/osakonnajuhataja koolis. Joseph jällegi on 22-aastane juhutöödest elatuv emaga koos elav mustanahaline noormees. Raamat on ühest küljest nende armastuslugu, aga kuna tegemist on nii erinevate taustadega inimestega, siis on see ka palju muud.  Ühest küljest muidugi  mida teised arvavad? teema, teisalt see, et kahe inimese omavahelistes suhetes tuleb kogemuste hulga erinevus ja ka lihtsalt kogemuste erinevus üsna kiiresti esile.  Lugu toimub 2016. aastal mingis Londoni piirkonnas kõigepealt Brexiti hääletuse eelsel ja siis järgsel ajal. On tegelasi, kes hääletavad Euroopa Liitu jäämise poolt, ja neid, kes hääletavad lahkumise poolt.  Mingil hetkel hakkas tunduma, et Lucy ja Josephi suhe oligi mõeldud Brexiti metafoorina. Et see võib paljudele imelik tunduda, aga asjad lihtsalt on nii nagu nad on, ja nüüd tuleb siit edasi minna. Ka raamatu päris viimane lause käib justkui mõlema teema kohta:  All they c...

Lugema hakates olin üllatunud, kui selgus, et peategelased on 16-aastased. Pidi ju olema raamat täiskavanutest? Tutvustuses kirjutati:  Amelie armastas Reese´i. Ja arvas, et mees armastab ka teda. Kuid siis tekkis tunne, et armastus ei peaks olema nii valus. Nii hakkabki ta oma lugu lahti harutama, külastades kõiki kohti, kus Reese on ta nutma ajanud. Sest kui ta suudab aru saada, mis valesti läks, saab ta ehk lõpuks ka selgeks, kuidas sellest mehest üle saada. Ei tahaks kedagi solvata, aga 16-aastane mees on küll natuke ootamatu. Niisiis, Amelie ja Reese on lahku läinud ja Amelie jutustab meile, mis juhtus. Juhtunu sisuks on väärkohtlemine (peamiselt vaimne aga ka füüsiline). Küsimus, mis lugedes ruttu tekib: kas tunned sellele tüdrukule kaasa? Või, kui kaastunne on halb sõna, kas saad temast aru? Sest saab ka mõelda, et kui Amelie laseb sel poisil endaga halvasti käituda, siis see on tüdruku enda süü. Ta ju käitub ise ka mitmes olukorras valesti ja...  Sel juhul võib raamatu...

Olin kindel, et see raamat saab mulle väga meeldima. Tegevus toimub 1914. aastal Sussexi väikelinnas Rye's, see on lubav alguspunkt. Pealkiri on aga tegelikult pisut eksitav - suur osa tegevust toimub siiski suvel, kui sõda juba käib. Rye linna saabub noor ladina keele õpetaja Beatrice. Ladina keele õpetamine pole tollal naisterahva jaoks päris tavapärane elukutse, seetõttu leidub neid, kes asju teisiti korraldada üritavad, aga leidub ka toetajaid. Linnarahvast on igasugust, ühesõnaga. Seda peegeldab ka inimeste käitumine, kui Rye'sse Belgia sõjapõgenikud tulevad. Tjah, see raamat. Alguses lugesin, mõtlesin, et näed kui tore, kirjeldab olustikku ja inimesi. Seltskondliku vestluse hulk ja sisu tuletas pisut Jane Austenit meelde. Probleem tekkis siis, kui midagi muud ei tulnudki. Sai veerand raamatut loetud, sai pool loetud ja midagi ei juhtunud. Pigem oli mitmeid selliseid stseene, mille oleks vabalt võinud välja jätta. (Paberkujul pea 500 lehekülge oli selle teose jaoks ilmselg...

  Tundub, et juhtusin Rainbow Rowelli raamatuid lugema langevas järjekorras: esimene loetu väga meeldis, teine oli ka hea, kolmas täitsa normaalne, aga vaat see viimane... Lugu on perekonnast, kus naine on karjäärinaine ja mees on nende kahe tütrega kodus. Tulevad jõulud ja naine peab siis ka tööl olema. Mõlemad saavad aru, et nii on jama. Raamatu olevikus toimuv tegevus kestab kusagil nädala, seal sees on aga palju kirjeldusi sellest, kuidas sel paaril kunagi minevikus mingid asjad olid või juhtusid. Ühtlasi on üks telefon, kust naine saab helistada oma mehele aastasse 1998 (ehk 15 aasta taha).  Ega igav ei ole. Ruttu läheb edasi, sest dialoogi on väga palju, ja tundub, et kirjutajal on mingi kogemus ses asjas, millest ta kirjutab (või oskab ta lihtsalt teiste kogemusi mõtestada). Aga asi kuidagi ei anna asja kokku. Pealiskaudne vist, lõpuni arendamata? Ja tegelased on niukesed... meh. Tegelikult isegi üks kuni mitu tegelast on, kes ei tundu kuigi meeldivad. Siit saanuks edas...

Mingi kalendri järgi on täna raamatulugemispäev. Samas on ka edasilükkamise lõpetamise päev. Üsna irooniline, et need on samal päeval, sest raamatu lugemine on parimaid viise mingeid muid asju edasi lükata. Igal juhul. Mingi küsimustik. 1. What are you currently reading? Rainbow Rowell - Landline 2. How many books have you read this year? Tuleb välja et 40. 3. How have your reading tastes changed from when you were a child? Ma arvan, et väga ei ole tegelikult. Ei meeldinud väiksena igasugused haldjalood (väljaspool muinasjutte), ei ole ka suurem asi täisksvanute haldjalugude lugeja.  4. Physical book or e-book? Pigem füüsiline. Aga. E-raamatute olemasolu on rohkem kui ühel korral kasulik olnud, seega ei pane ka neid pahaks. Pluss e-raamatut on enamasti kergem lugeda mingis kummalises asendis olles. 5. Where do you love to read? Pole lemmikkohta. Pigem võib välja tuua, et laua taga istudes reeglina ei loe ja liikuvates sõidukites ka mitte. 6. Are you a writer? Kui writer nagu kirjan...

  Selle raamatuga on üks põhiasi, mis tuleb ära otsustada. Kas see, kui keegi loeb kellegi e-kirju ja õpib teda seeläbi tundma, on judisemapanev (see on creepy eesti keeles, muide)? Kui on, siis ei maksa seda raamatut lugeda. Kui on võimalik säärane tegevus endale ära seletada, võib see raamat olla täitsa nunnu. Lincoln töötab ühe ajalehe juures IT-turvalisuse spetsialistina. Talle ei meeldi see töökoht. Ühest küljest seetõttu, et tal pole seal suurt midagi teha, teisalt seetõttu, et tema sisuliselt ainus ülesanne on lugeda töötajate e-maile. Selliseid, mis on mingi ohtlikuks arvatava sõna või väljendi kasutamise tõttu välja sõelutud.  Ta satub lugema kahe naisterahva kirjavahetust, kus hoolimata töömeili kasutamisest käsitletakse isiklikke teemasid. Lincolni ülesanne oleks neile teavitus saata, et nad töömeili kasutamisse ettevaatlikumalt suhtuksid, aga ta ei tee seda, vaid loeb nende kirju edasi.  Nüüd ongi see koht - kas selline käitumine on judisemapanev või pole? Ma ...

Täitsin taas kolmel suvekuul linnaraamatukogu lugemisbingot ja sain kogemata isegi 2 rida täis. Alumine rida on natuke patuga, sest "Everyone brave is forgiven" on tegelikult lõpetatud septembri esimestel päevadel. Ühtlasi pole ta funny book otseses mõttes, vaid lihtsalt raamat, kus olid mõned päris head naljad. Ja "Kuhu ta läks" pole päris beach read, sest ma ei käi rannas lesimas. Küll teen seda rõdul, seega beach read on mõtteliselt rõdul loetud. Rohkem vist ei tule praegu juttu.

Üllatav, et veel üht II maailmasõja raamatut lugesin. Vahepeal sai neist juba küllalt. Kaanel olev Londoni siluett oli vist otsustav faktor. Muidugi võiks öelda, et see polnud nagu paljud II ms raamatud, aga tegelikult oli ka. (Kuigi lugedes tuli rohkem meelde hoopis I maailmasõjast rääkiv "Linnulaul" Sebastian Faulksilt.) Noor Mary on parlamendisaadiku tütar, kes hakkab vabatahtlikuna õpetama sõja ajaks linna jäänud lapsi. (Enamik lapsi oli pommitamiste eest maapiirkondadesse evakueeritud, aga näiteks paljud mustanahalised ja puudega lapsed jäeti Londonisse.) Maryl on sõber Hilda. Mary tutvub ka haridusametnik Tomiga. Alistair on Tomi korterikaaslane ja sõber. Viimane läheb vabatahtlikuna sõtta. Vaat ja siis toimub tegevus varastel sõja-aastatel. Pigem aeglases ja rahulikus stiilis kirjutatud. See ei tähenda, et kõik, mis juhtub, oleks rahulik. Sõja ajal juhtub ikka palju mitterahulikke asju, aga eks pommi kukkumist on võimalik kirjeldada mitmel erineval moel (märulifilmilik...

Tuleb välja, et august on kõva filmikuu .  Love, Rosie Normaalne sihuke. Mitte diip, mitte masendav, üsna voolav. Ehk isegi liiga kiirelt aegadest üle voolav? Vahepeal veits halb. Lily Collins ja Sam Claflin.  Love, Simon Olin varem näinud. Simon on tubli koolipoiss, otsib ennast. Kerge vaadata, noortekas. Borg vs McEnroe Kunagiste tennisistide Björn Borgi ja John McEnroe rivaliteedist. Ausalt öelda ei läinud nagu päris käima. Mingi hetkeni näidati tennisemängimist väga vähe, siis tuli väga pikk stseen rivaalide kuulsast matšist. Polnud tasakaalus. Ja see oli tegelikult rohkem Borg (kujutatud piinatud geeniusena) kui McEnroe. Viimast oli nagu rohkem sellepärast vaja, et Borgil oleks mingi konkurent. Rivaliteedifilmidest oli "Rush" kahtlemata parem. McEnroe ja Borg The thing about Harry Selle õige leidmisest selle kaudu, et käid enne mitmeid valesid läbi. Ei olnud tugev lugu ega head näitlejad, kahju küll. An Education Olin päris ammu aega tagasi näinud. Noor Carey Mulligan mä...