Otse põhisisu juurde

Mai

Filmid 

Süü on tähtedel / The fault in our stars
Päris iga minutit ei näinud, kui nüüd aus olla, aga suuremat osa. Raske öelda midagi, eks ta mase oli. Mulle meeldis see noormeesnäitleja.

Ettelugeja / The Reader
Arvasin alati, et see film on mingist muust asjast. II maailmasõja järgne aeg Saksamaal ja minevikuvarjud, aga see on tegelikult taust ainult. Põhiasi on üksikisik ja see, mis talle olulisim on. Kate Winslet kehastab naist, kes oli koonduslaagris valvur. Ühtlasi tema Oscari-roll (kuigi ilmselt olid selle väärilised ka mitu eelmist). 

Eurovision Song Contest: The Story of Fire Saga
Suurepärane jaburus. Kes vähegi teab Eurovisioonist midagi, saab veel paremini aru, milles nali on ja millised väiksed naljad on sinna sisse peidetud. Dan Stevens on omaette ooperist. Lion of love, maivõi.

Siin viide filmile tänavuselt Eurovisioonilt. 


Raamatud 

Õhtupoolikud Emilyga
Vanakooli stiilis raamat. Naiivne on ka vist see sõna. See võib ärritada, aga ei pruugi. Mul tuli vahepeal "Väike maja preerias" meelde. Tegevus toimub 19. sajandi keskpaiga ümbruse USA-s, aga kohati see ununeb. Emily, kellele pealkirjas viidatakse, on Emily Dickinson, värvikas tegelaskuju. Ladus värk, lugeda huvitav iseenesest. Ja kuna mingi 500 lk paks, siis kohe otsa ka ei saa.

Eleanor & Park
Tähelepanu pälvinud noortekirjandus. Mulle ka meeldis. Eleanor on koolis uus, Park on kogu elu selles kohas elanud. Nende tutvus algab bussis, kus nad kõrvuti istuvad. On viiteid muusikale ja koomiksitele (aastast 1986, sest siis toimub tegevus). Mõned kohad on, mis ei tundu eriti realistlikud, aga neid annab loogiliselt ära seletada, kui tahta. 

Looking for Alaska
Tõenäoliselt tulevane noortekirjanduse klassik, sihuke ajatu stiiliga. Ei saaks aru, mis ajal tegevus toimub, kui paaril korral ei mainitaks mobiiltelefone. Vahepeal on nagu "Kuristik rukkis", sealhulgas need asjad, mis paljusid "Kuristiku" juures närvi ajavad (nt vaimukusele püüdlevad tegelased). Tavapärasest erinev ülesehitus, meenutab natuke Donna Tartti "Salajast ajalugu". 

Tinderikooma
Eesti raamat aastast 2021. Pealkiri oli intrigeeriv, seepärast võtsin. Kusagil 50. lehekülje kandis mõtlesin, kas pooleli jätta, sest sedasorti vaimukas stiil mulle kuidagi ei istunud. Lugesin edasi ja läks vist natuke paremaks. Või harjusin lihtsalt ära. Peategelane on tütarlaps, kes tuleb Tartusse ülikooli. Paari esimese nädala jooksul juhtuvad temaga mõned asjad. Oleks võinud tegelikult vähe paksem raamat olla, praegu tundus natuke kiirustatud see värk.

Surnud hinged
Sihuke klassikaline kohustusliku kirjanduse raamat, kus on täpselt see ülesehitus, et kui mingi uus tegelane sisse tuleb, siis teda kohe kirjeldatakse siit- ja sealtpoolt, kohti kirjeldatakse palju, vahepeal on õpetlikud moraalisõnad, vaimukused. Ühesõnaga saan aru, miks see oli teedrajav teos, aga endal  ülisuurt vaimustust ei tekkinud.

Janu on kõikidel üks
Kristiina Ehini viimatine luulekogu. See oli hea, ma arvan, peamiselt ühiskonnakriitiline. Aga natuke meenutas ka Mats Traadi "Harala elulugusid" kohati. Umbes et see Ants tagakülast oli kõvera nina ja hella südamega ja sattus külakooli õpetajaks. Ehin kirjutab oma sugulastest siin nimelt. Aga, nagu nimigi ütleb, ka sellest, et ole sa ükskõik kes, janu on kõikidel üks.

2 neist raamatuist on tegelikult hoopis kuulatud. Ööbiku taustaks või midagi. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...