Truffe kirjanurk

  Oli imeilus öö, niisugune öö, nagu võib ehk olla ainult siis, kui me oleme noored, armas lugeja. Peategelane on unistaja, seetõttu pole ehk imestada, et on õhkamisraamat. Unistaja räägib endast, defineerib unistajat, see on huvitav ja tabav. Märksõnad on veel Peterburi, öö ja armastus.  Keel on ilus, selline, et ma vestluste puhul kuidagi väga hästi hakkasin ette kujutama, kuidas need vene keeles kõlada võiksid.  Raamat on väike, vist rohkem jutt kui raamat ta ongi. Välja näeb see 1971. aasta väljaanne, mida lugesin, ka hästi vahva. (Kunstiliselt kujundanud S. Liiva.) Kui on emotsioonid, siis on raske põhjendada, katkestan siinkohal ürituse. Terve hetk õndsust! On seda siis inimesele vähe kas või kogu eluks?

  Olin juba enne lugema hakkamist sellest teemast väsinud. Millal ma siin kirjutasin, et peaks vahe sisse tegema nende Minu lugu II maailmasõjas raamatute lugemisele. Kuna seda raamatut mul polnud võimalik lugemata jätta, pidin ta ikka ette võtma.  Lugu on tõestisündinud, peategelased olid päriselt olemas. Selles plaanis pole ehk nii olulinegi, kas mulle või sulle see raamat meeldib, lihtsalt hea, et keegi ta kirja pani. Peategelane Slovakkia noormees Lale saabub raamatu alguses Auschwitzi ja temast saab (mitmete keelte valdamise tõttu) tätoveerija ehk see, kes saabuvaid vange nummerdab (numbri käele tätoveerimise teel). See, nagu ta ruttu aru saab, on parem töö kui paljud teised, mida laagris ka tehakse. Näiteks sellegi tõttu, et tema elutingimused on paremad kui mõnel muul. Peagi tuleb armastuslugu ka teemaks, siis loed ja ootad hingevärinal, millal nüüd ühega neist midagi juhtub. Sest kindlasti ju juhtub. Ma ei hakka lõppu ette ütlema, aga mulle meeldis, et raamat nii lõppe...

  Fredrik Backmanist olin palju kuulnud: tänapäevane, soe, muhe, lihtsa stiiliga naelapea pihta lööv. Peale "Ärevil inimeste" lugemist mul ses osas vastuväiteid pole. Raamatus üritavad kaks politseinikku (isa ja poeg) lahti harutada, mis juhtus ühel korteriesitlusel, millest sai pantvangidraama. See ei ole masendav, siin ei tulistata inimeste pihta, olukord ja pantvangide võtja on hoopis teistsugused kui võiks stereotüüpides mõeldes arvata. Ei maksa midagi eeldada. Lõbus on lugeda, empaatia on märksõna. Kui kritiseerida tahta, võiks öelda, et see lihtsa stiili ja empaatia segu, mida autor viljejeb, on natuke ... hmm... mõtle Hollywoodi filmide (ehk keskmisest paremate?) diipide kohtade peale, vaat midagi sellist. Teisalt võib alati vastu vaielda, et klišeed on klišeedeks saanud põhjusega - neil on enamasti tõepõhi all.  Raske midagi öelda, kerge lugeda. Moraal on selles, et idiootidele võiks andeks anda, sest varem või hiljem käitud sa ise ka mingis olukorras idioodina. Ja är...

"Primavera" taastrükk ilmus mõni aasta tagasi Päevalehe armastusromaanide sarjas, seepärast teadvustasin teda. Tundus huvitav, sest tahtsin ja lootsin sattuda nõukaaja naisteka otsa. Selles osas sain natuke petta. Armastuslugu on küll, aga rohkem ehk isegi põlvkonnalugu. Jutustaja on näitlejanna Saskia, kes taaskohtub Itaalia reisil oma noorpõlvearmastuse Märteniga. Paralleelselt elamuste ja kirjeldustega Itaalia erinevatest linnadest meenutab Saskia minevikku ehk seda, mis tema ja Märteniga kunagi juhtus. (Ühtlasi, Saskia ja Märten on väga popid nimed inimeste kohta, kelle sünniaasta jääb minu arvestuste järgi 1920ndatesse.) Aga, nagu öeldud, räägitakse siin laiemalt sellest põlvkonnast, kelle 20ndad eluaastad jäid II maailmasõja aega. (Lillli Promet ise sündis 1922 näiteks.) Meie elus on mõndagi murdunud, õigemini minu põlvkonna hinges. Sest noored käivad ka nüüd sinililli korjamas, tundes, et maa on nende jaoks kaunis. Niisama kaunis kui minule omal ajal! Ja see on nende n...

Tegin seda, mida väga tihti ei tee, ehk kuulasin audioraamatut. Sest tundus, et lasteraamat, mida loeb päris näitleja, võiks olla kuulamisväärne.  Ei pettunud, tõesti oli tore. Kate Winslet tegi ilusas inglise keeles erinevate tegelaste üsna harilikest väga naljakateni laiuvaid hääli. "Matildat" ennast polnud varem lugenud. Meeldisid humoorikas sõnakasutus ja muinasjutulik süžee. Lõpplahendus (või toimunu selgitus) oli veel kõige parem. Ma arvan, et see kehtib küll, et inimestel tulevad eriti head mõtted siis, kui neil on olnud aega igavust tunda. Lisaks oli siin, nagu ühele heale lasteraamatule kohane, terve hulk lihtsas keeles öeldud tõdesid. Ja huumor, nagu öeldud, see huumor. Venitas muhelema ja isegi turtsatama teinekord. What on earth were you trying to do, make yourself look handsome or something? You look like someone's grandmother gone wrong! Never do anything by halves if you want to get away with it. Be outrageous. Go the whole hog. Make sure everything you do ...

  Maitea, mis mul ühel päeval pähe lõi, et läksin Vikerraadio järjejutu sektsiooni sirvima. Liina Olmaru oli kunagi eelmisel aastal lugenud katkendeid raamatust "Ingli märk". Kuulasin, oli intrigeeriv. Siis võtsin raamatu. Lugu algab sellega, kuidas noor sakslanna läheb 1950ndatel Pariisis (prantslasest) meesterahva juurde teenijannaks. Tollega on tal teatavat moodi suhted. Siis kohtub ta ühe Ungari juudiga, kellega tal on natuke teistmoodi suhted. Ja siis tal on tema minevik. Nagu ka tollel prantslasel on minevik ja Ungari mehel ka. Ja kuna tegevus toimub 50ndatel, siis minevik on paljus seotud sellesamusega. Sõjaga noh.  Nõnda need asjad siis kulgevad - aeg läheb ühest küljest edasi, aga samas käib ka tagasi. Kellel millised deemonid on. Põhimõtteliselt oli huvitav lugeda, tõesti, ei hakanud igav. Aga kui ära olin lugenud, siis oli ikka tunne, et sellest saab üks neid raamatuid, millest ma varsti suurt midagi ei mäleta, sest pole päris kindel, miks ta kirjutatud on. Ilmselt...

Linnaraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakond jagas sel suvel lugemisbingot.  Sihuke:  3 suvekuuga (juuni, juuli, august, kui tekkis kahtlusi) sain sellise pildi: Eeldusel, et see päike tähendab vaba valikut (tavaliselt ta tähendab seal koha peal seda), sain suisa kaks rida täis.  Ja kuna ma soovisin käsitsi kirjutada: Täissaadud vertikaalrida on üleni täitsa tore: Hermann Hesse muinasjutud, K. Skomsvoldi "The faster I walk, the smaller I am" täiesti isemoodi toredus, Margus Luige suvitusromaan 1920ndate Haapsalust, Anneli Tõevere luuletused ja Peedu Saare Londonis uitamise romaan.

Mõned raamatud, kus on õpetajatest tegelasi. Sest millest sa ikka 1. septembril räägid. "Wikmani poisid" (J. Kross) Kui alustada kõige legendaarsemast, siis üheski teises raamatus pole nii ägedad õpetajad kui "Wikmani poistes". Ka seriaalis on Tolmuahv, Viruskundra, Plebs ja teised hästi õnnestunud. "Tõde ja õigus II" (A. H. Tammsaare) Eelmisega sarnaselt sisaldab ohtralt erinevaid tüpaaže. Mauruse endaga alustades, muidugi. "Harry Potter" (J. K. Rowling) Veel üks raamat(usari), kus on terve hunnik õpetajaid. Neid on uuritud ja puuritud, lõputöid nende kohta kaitstud (ka siinmail), surematuid filmirolle tehtud. See, kuidas nii tark mees kui Dumbledore nii mitu korda õpetajate valikuga mööda pani, on muidugi seni küsimus.  "Jane Eyre" (C. Bronte) Võib-olla see jääb lugedes natuke tagaplaanile, aga Jane Eyre oli tegelikult ju koduõpetaja ja enne seda ka kooliõpetaja. Raamatus kirjeldatu põhjal oli kannatlik kuju. Õpetajana töötades tuli k...