Otse põhisisu juurde

Raamaturiiul 2018

Sedakorda mind huvitasid loetu žanrid. Kastitasin raamatud ära (eks või vaielda, kas said õiged kastid) ja tulemused on siin.

Noorsooromaan
Huvitav, et kõik 8 on loetud aasta teises pooles ja 4 suisa ainult detsembris. Mine tea, mis pähe lõi. Nagu targad inimesed ütlevad, on see natuke nagu rämpstoit. Kui nende hulgast midagi soovitada, siis ehk ainult "Kuidas luua tüdrukut". Caitlin Moran on vaimukas inimene. Võimalusel lugeda inglise keeles, on paremad naljad.

Caitlin Moran - Kuidas luua tüdrukut
Candace Bushnell - The Carrie Diaries
Candace Bushnell - Summer and the City
Francoise Sagan - Kurbus kummaline tune
Tammara Webber - Lihtne
Tammara Webber - Breakable
Tammara Webber - Sweet
Marilin Karu - Teine elu




Ajaviitekirjandus 
Ma ütleks, et siin on isegi ainult 1-2 raamatut, millele kulutatud aja oleks võinud teisiti veeta. "Modern lovers" oli täitsa intelligentne jutukirjandus, "Belgravia", hoolimata vähe venivast stiilist, väga mõnusa keelekasutusega, "Veenmine" võiks ju olla naistekas, aga ükski Jane Austeni raamat pole nii halb, et teda naistekaks nimetada. Seetõttu võinuks ta ka klassika alla paigutada.


Emma Straub - Modern lovers
Julian Fellows - Belgravia
Kristin Hannah - Ööbik
Mart Kadastik - Luikede järv
Mart Kadastik - Eluaegne
Mart Kadastik - Paarismäng
Jane Austen - Veenmine




Ajalooline romaan
Siin on üle ühe need, mida soovitada võiks. "The Angry tide" on üks Poldarki-sarja huvitamaid raamatuid, "Sašenka" oli natuke melodramaatiline, aga see-eest haarav, "Sinine mägi" mõnus ajas hüppav läbielamisraamat. Aga need ülejäänud... "Kummelimuru" osas ei saanud aru, mis asja mõte oli, musketärid ajasid kordamööda oma käitumisega närvi ja "Constance"... oh, Constance-Constance. Te lugege seda, lugege-lugege. Ma pole ammu nii *huvitavat* raamatut lugenud.

Winston Graham - The Angry tide
Mary Wesley - Kummelimuru
Simon Sebag Montefiore - Sashenka
Alexandre Dumas - Kolm musketäri
Eva Koff - Sinine mägi
Lawrence Durrell - Constance, or Solitary practices




Mitteilukirjandus

Esimene on Belgia kuningapere ajalugu, ainus häda selles, et ilmus 50 aastat tagasi ja kahte viimast kunni ei kajasta. Põhjala müüdid koos kommentaaridega nende päritolu ja mitmetimõistetavuse kohta on samuti väga tore, tapva palavusega küll ehk natuke palju. Printsess Margareti biograafia on vormilt väga huvitav- ongi 99 kildu, mitte lineaarne elulugu. Ja osad killud on välja mõeldud (nt autor fantaseerib, kuidas võinuks olla, kui Margaret abiellunuks Pablo Picassoga).


Theo Aronson - The Coburgs of Belgium
Kevin Crossley- Holland - The Penguin Book of Norse Myths
Craig Brown - Ma'am darling: 99 glimpses of Princess Margaret
Catrine Clay - Kuningas, keiser, tsaar: kolm kuninglikku nõbu, kes viisid maailma sõtta
Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades. 



Klassika
Mõistan, et kõik need pole otseselt klassika, aga mis siis. "Fahrenheit 451" on 65 aastat tagasi avaldatud raamatu kohta hämmastavalt ettenägelik, "Roosi nimi" oli minu jaoks mitte nii huvitav ja kardetavasti liiga kihiline. "On Chesil beach" ja "Poolvend" meeldisid lihtsalt nii väga palju, et sellepärast nad on siin.


Ray Bradbury - Fahrenheit 451
Umberto Eco - Roosi nimi
Ian McEwan - On Chesil beach
Lars Saabye Christensen - Poolvend








Loetud rootsi keeles

Väheste piltidega lastekad-noortekad mõlemad. Mõtlesin, et peaks ühe aastalõpupingutuse veel tegema ja võtsin taas ühe rootsikeelse raamatu ette.


Kerstin Thorvall - Jonas och kärleken
Fanny Hedenius - Hjärtan och stjärnor


Eneseabi
Mingist youtube'i videost kuulsin, et mingisel mehel on teooria, et inimesed räägivad armastuses viit erinevat keelt. Igasugune kategoriseerimine on alati huvitav, seetõttu otsisin raamatu üles. Hmnja. Teoorias on augud + raamatu stiil natuke liiga nännumämmu. Kohati jääb tunne, nagu oleks mõeldud inimestele, kes pole üldse kunagi kellegagi 
suhelnud.

Gary Chapman - 5 love languages





Luule

Vist ainuke selleaastastest raamatutest, mille üsna tervenisti endale kõva häälega ette lugesin.


Hando Runnel - Siniste kiilide lend


Pildiraamat
Kohvimajas Karlova kohv on see raamat seinal väljanäitusel. Mind hakkas huvitama ja otsisin tema üles. Ilusad pildid põhiliselt, juurde väiksed jutud juhuslikest kohtumistest ja võõrastest inimestest.


Sophie Blackall - Missed connections: Love lost and found





Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...