Otse põhisisu juurde

Filmid ja zeriaalid 2018

Lahutasin zeriaalid filmidest ära, on selgem.

Zeriaalid:

13. A Discovery of Witches
Uus seriaal, kus peategelased on nõid ja deemon. Vaadates meenus, miks ma mingid aastad tagasi seda raamatut loetud ei saanud. Lugu on nõrk ma ütlen.

Hispaania seriaal 1920ndatel telefonijaamas operaatoritena töötavatest neidistest. Kõlas paljutõotavalt, sisu mõttes osutus puhtaks seebikaks. See aga ei tähenda, et pooleli oleks jätnud.
Päris kena vormirõivas.
Kolme musketäri ainetel tehtud seriaal. Üsna palju muudetud või välja mõeldud raamatuga võrreldes, aga kuna see oli juba ette teada antud, siis ei seganud. Teisalt polnud ka mingi imeseriaal.

2017. aasta miniseriaal E. Waugh raamatu järgi. Normaalne on vist see sõna. Decline and Fall kõlab masendavalt, aga see asja sisu on rohkem nagu komöödiline.
Selline natuke ehmatanud peategelane.
Tänapäeva noorteseriaal Norra (norra?) moodi. Üldkultuuriliselt ka hariv. Ma küll varem ei teadnud, misasi näiteks russebuss Norra keskkoolinoorte maailmas on jms. Ka rahvusvaheliselt edukas seriaal, minu teada on seda formaati mitmesse riiki edasi müüdud ja siis vastavalt oma Skam tehtud. Skam peaks tähendama häbi norra keeles.

Seriaal, mida peetakse Norra vasteks USA seriaalile "Girls". Kolm kahekümnendates neidist õnne ja mida veel otsimas. Selline kerge.


Unge lovende tähendab noored paljulubavad.
Või young and promising.
Seriaal, mida ETV-gi suvel näitas Katariina II varastest valitsusaastatest. Venelaste enda tehtud, see mulle meeldis. Pigem Katariina meestega mehkeldamine kui valgustatud monarhia või säärane värk. Mis publikut rohkem huvitab, onju. Aga kes ka seda vaatasid, siis ma kusagilt lugesin, et seda tehakse ikka edasi.

Uusversioon vanast loost, sedakorda miniseriaali vormis. Sisu oli ausalt öelda suht kummastav. Mul on see rohkem meeles, et Hayley Atwelli kostüümid olid väga ilusad.

Kostüümikunstnik Sheena Napier on muuhulgas
teinud kostüüme ka Hercule'ile ja Allo Allole.

ETV+ on kullaauk igasuguste seriaalide osas. Mitu asja, mida ETV ise hiljem on näidanud, on enne seda olnud ETV+ pealt. See 2017.aasta Anna Karenina versioon esitab asja nii, et Vronski on Vene-Jaapani sõjas, kus juhtub arstina olema ka Anna poeg. Vronski siis käib ja meenutab, kuidas tema ja Anna lugu oli.

Jelizaveta Bojarskaja oli suhteliselt annalik Anna mu jaoks.
Steven Moffat on tänapäeval Suurbritannias kuulus seriaalikirjutaja. Seriaali Coupling kirjutas ta selle sajandi alguses, kui ta veel nii kuulus polnud. Tegelased on 6 sõpra. Huumor lisaks. Nagu Sõbrad, aga mitte eriti nagu Sõbrad. Ma olen seda vaadates naernud, see on kõva sõna. Ja minu õnnitlused kõigile, kes suudavad seda vaadata nii, et tunnusmuusika kummitama ei hakka.

See seriaal, mis pani algul kulmu kergitama: mis mõttes Nicole Kidman ja Reese Witherspoon (ja veel mitu kuulsat nägu) mängivad järsku mingis seriaalis? Aga hea pingeline draama on. Ja leidub häid karaktereid. Meie omast täitsa erinev maailm, aga täitsa sarnane ka.

Tere.
Spielberg ja Hanks tegid tõsise sõjaseriaali. Ausalt öelda mõtlesin, et seal on rohkem patriootilist värki sees. Üldiselt ma saan aru, et see on hea seriaal, aga olen peast nii patsifist, et esimese lahingustseeni ajal tuleb mõte et kuidas see võimalik on, et inimesed lihtsalt üksteise pihta lasevad, ja mis viha oli ühel suvalisel ameerika sõduril ühe suvalise saksa sõduri vastu ja ma võiks veel pikalt jätkata.

Norra miniseriaal Lars Saabye Christenseni raamatu põhjal. Kunagi, kui ETV seda näitas, siis ma spetsiaalselt ei vaadanud, sest tahtsin raamatu enne läbi lugeda. 6 aastat hiljem lõpuks lugesin ja vaatasin. See on suurepärane lugu ma arvan. Seriaalis, loomulikult, on asjad rohkem puust ja punaseks tehtud kui raamatus.



Suvel suure kuumaga läksin päikse eest kinno. Filmist endast suurt midagi ei mäleta, aga lõputiitrite taustaks oli hea laul.

Philip Roth oli mingi suht kuulus kirjanik, kelle sedasama raamatut mingil hetkel lugesin. Ausalt öelda olid mõlemad veits imelikud. Sisutu polnud, aga võib-olla väljendusvormiga oli ikka seesama minu häda, et ameeriklaste kirjutatud raamatud tunduvad võõrad. Film aitas natuke paremaks aga..

Ää... ei tule meeldegi enam. Sihuke suht aeglane lugu vanast mehest ja tema minevikuvarjudest. Vana meest mängis loomulikult ei keegi teine kui Briti filmide valvevanamees Jim Broadbent. Aga mängis ka suitsuste silmadega Charlotte Rampling.

Kui võib sellist kategooriat teha, siis Charlotte Rampling on
minu lemmiknäitlejaid 70+ vanuserühmas (Maggie Smithi kõrval).

Maitea, vist mõtlesin, et see on naljakam. Kannatas ära vaadata, aga mingit imet küll polnud. Peale Stan Lee. Ok, mõned efektid olid päris lahedad, aga nendega minu juures ikka veel punkte ei saa. (Kui sa just Dumbledore pole.)

Lugesin raamatut "Poolvend" ja seal olid kaks poissi ja üks tüdruk, kes imetlesid Lauren Bacalli. Mul tekkis ka huvi. Niisiis vaatasin filmi, kus Lauren Bacall, Marilyn Monroe ja Betty Grable mängivad naisi, kelle eesmärk on abielluda miljonäridega. Loomulikult läheb lõpuks natuke teisiti. Film on aastast 1953. Huvitav vaadata, millised filmid siis olid ja millised olid naiste-meeste kuvandid. Kostüümid ilusad.

Film on aastast 1953, kandideeris kostüümide Oscarile.
Lauren Bacall on keskel.
Film, mida sattusin vaatama, sest muudel filmidel polnud kohti (ennekuulmatu, päriselt). Blake Lively ja Anna Kendrick ei olnud väga paljutõotavad nimed, aga film osutus üllatavalt lambiks heas mõttes. Palju järske pöördeid. Ja muidugi American hybrid. 

Liiga suur kunst? Gary Oldman on lahe küll, aga mul oli veits igav.

2008.aasta filmiversioon päris mitme tuntud näitlejaga (Emma Thompson, Matthew Goode, Hayley Atwell). Kui mulle see lugu ei meeldiks ja kui seda juba raamatust ette poleks teadnud, siis, tundub, oleks film võinud ühel hetkel tüütama hakata.


Jällegi ei mäleta sisu eriti, aga lõpus läks veits kriminaalseks, ei? See on vist natuke kuulus film ka?

Jane Austeni romaani põhjal tehtud film. Selline nagu Jane Austeni põhjal tehtud filmid ikka on. Meeldivad. Ühtlasi üks selliseid filme, kus Sally Hawkins ei mängigi ema. 

Lugu sellest, kuidas üks naine 1959.aastal ühes Inglise väikelinnas raamatupoe avab. Kõige kergem ei olnud vaadata, sest oli suht aeglane, aga samas oli palju ilusaid vaateid + Bill Nighy mängis nagu natuke iseennast (ehk veidrat vanameest).

Saan aru, et uusversioon filmist, mida on mitu korda varem juba tehtud. Ärajoonud rokimees leiab andeka noore naislaulja ja hakkab temaga koos muusikat (ja muud) tegema. Film kaldus kohati melodraamasse (ja see, erinevalt tavalisest draamast, pole minu lemmikžanr). Ühtlasi ma oleks seal süžees päris mitmeid asju teisiti teinud, oleks asi usutavam saanud. Sellest, miks seda filmi tohututele Oscaritele ennustatakse, ei ole veel aru saanud. Laulu-Oscar on tõenäoline, suured ballaadid on ikka seal peale läinud.

Maitea mitu korda see juba telekas on olnud, aga ma ka nüüd lõpuks nägin. Normaalne. Arvasin kuidagi, et diibim on.

Ehk siis see film, kus mees sai lambist endale imiku kasvatada. Ma natuke kartsin, et on sihuke film, kus näidatakse, kuidas lapse voodi juures seisval isal mingi minutiga tohutud isatunded tekivad jms. Polnud üldse sihuke. Oli tavaline oss tüüp, kes lähenes asjale alguses nii, nagu olekski oodanud, et ta läheneb (ehk esimese asjana üritas last oma ema kaela lükata + veel palju häid mõtteid). Selles, kas lõpp mulle meeldis või mitte, pole ikka veel kindel. Reimo Sagor aga oli väga usutav, see on kindel.

Kes mäletab seda mängu? Oi, kuidas mind see Kivisaare telefon
siin närvi ajas... Kusagil siin blogis on isegi eraldi postitus sellest.
Eks ta tõsine värk olnud, aga täitsa tõestisündinud ja puha. Filmi tugevaim külm oli ilmselt peaosatäitja Alba August.

Minu mitte kõige suurem lemmiknäitleja Keira Knightley mängib aina filmides, mida mul on sisu mõttes huvi vaadata. Hakkasin seda vaadates mõtlema, et see pole läbielamisfilm, vaid mõistusega vaatamise film. Väga loogiliselt kulges, nõnda, et kõik mida näidati, tundus loomulik. Hea meeleolu.

Kui see veel natuke nunnum oleks, siis ta vist võetaks kaitse alla ega lastaks kinos linastuda. Uskuge mind, inimesed valavad pisaraid seda vaadates, sest nii ilusarmashea on.
Siin üks temaatiline Strix nebulosa ehk
habekakk.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...