Otse põhisisu juurde

Kes loeb, see loeb 2017

Best book you read in 2017: Ken Follett "Taevasambad"
Book you were excited about and thought you were going to love more but didn’t?: Mary Hart Perry "The Wild Princess: A Novel of Queen Victoria's Defiant Daughter" (Mõtlesin, et tuleb mõnus ajaloohõnguline raamat printsess Louise'ist, aga oli sihuke fan fictioni tasemel kirjutis üsna segavate faktivigadega.)
Most surprising book you read: Ursula K. Le Guin "Pimeduse pahem käsi" (Ulmekas, kus ma sain aru, mis toimus. Kõva sõna.)
A Book you pushed the most people to read (and they did): Muriel Spark "The Prime of Miss Jean Brodie"
Best series you started in 2017? Best Sequel of 2017? Best Series Ender of 2017?: Kuus "Poldarki" sarja raamatut lugesin läbi. Selline realistlik värk oli. Võib-olla loen edasi kunagi, rohkem kui pooled on veel lugemata kogu sarjast.

Eesti keeles ilmus viimati sarja 4.raamat
"Warleggan". Seriaali Warleggan jälle kaane
peale pandud ja.

Favourite new author you discovered in 2017: Teeme John van der Kiste, on igasuguste kunnide elulugusid kirjutanud.
Best book from a genre you don’t typically read/was out of your comfort zone?: Daniel Clowes "Wilson", see oli nimelt graafiline romaan. Ma ütleks et koomiks, aga nojah.
Most action-packed/thrilling/unputdownable book of the year?: Keskendumisvõime on tänapäeval nii halb, et põhimõtteliselt polegi enam sellist raamatut, mida ei saaks pooleli jätta. Aga ühe istumisega tuli näiteks Roald Dahli "Fantastic Mr Fox". See oli põnev ka. Rebased kaevasid oma käike ja.
Book You Read In 2017 That You Are Most Likely To Re-Read Next Year?: Kas just kogu raamatut, aga mingeid katkeid miks mitte.
Favourite cover of a book you read in 2017: Helgi Erilaid "Aja jälg kivis. Inglismaa."

Selle sarja raamatutel on kõik kaaned ilusad.
Minu lemmik on "Belgia.Holland.Luksemburg."
kaas.

Most memorable character of 2017: Jean Brodie raamatust "The Prime of Miss Jean Brodie" oli üsna märkimisväärne. Ei suutnud päris ära otsustada, kas ta meeldis mulle või mitte. Tähendab tegelasena meeldis, aga pole kindel, kas ka inimesena meeldiks.
Most beautifully written book read in 2017: Valdur Mikita "Tartu tähestik", Knut Hamsuni "Nälg" (Pole ise osanud seda nii ilusti sõnastada, aga olen nõus, et head põhjamaa raamatut lugedes hakkab alati natuke külm. Ühesõnaga kui kargus niimoodi raamatust välja kargab, et raamatulehed härma lähevad, vat siis on õige asi.)
Most thought-provoking/life-changing book of 2017: Bill Bryson "Kõiksuse lühiajalugu". Vähemalt raamatu algusosas oli küll mitu ahhaa!-kohta.
A Book you can't believe you waited until 2017 to read: Gillian Gill "Victoria and Albert: Rulers, Partners, Rivals"
Favourite passage/quote from a book read in 2017: Äää... vanasti olin usinam nende ülesmärkimisega.
Shortest and longest book you read in 2017: Lühim oli Vladislav Koržetsi "Laulud või nii" kusagil 50 leheküljega ja pikim Ken Folletti "Taevasambad" kusagil 1000-ga.

Muhe vunts.

A Book that shocked you the most: Šokeerivat polnud, Gillian Flynni "Gone girl" küll oli selline, mis üritas šokeerida.
OTP of the year: 3 sihukest raamatut lugesin, mille pealkirjas sisaldus paar Victoria and Albert, ma arvan et nemad siis.
Favourite non-romantic relationship of the year: Ross Poldark ja George Warleggan näiteks. (Kuigi ma olen kindel, et ei pea kuigi sügavale internetti kaevuma, leidmaks lugusid, kus see on romantic relationship.)
Best book you read in 2017 that you read based SOLELY on a recommendation from somebody else/peer pressure: Jojo Moyes "Me before you" näiteks.
Newest fictional crush from a book you read in 2017: Dr Dwight "Poldarkist", kui keegi peab olema. 

Siin on Luke Norris, kes "Poldarki" seriaalis
doktor Dwighti mängib. Eks ta on nende naiste
jaoks pandud, kellele Rossi-sugused karvased
ürgmehed ei istu. 

Best 2017 debut you read: Tundub et "A Bear called Paddington" oli Michael Bondi esimene raamat.
Best worldbuilding/most vivid setting in a book: Hamsuni "Nälja" linnatänavad tulid üsna hästi silme ette. Dahli "Fantastic Mr Foxil" olid illustratsioonid juures, nõnda et noid urge sai ka hästi ette kujutada.
A Book that put a smile on your face/was the most FUN to read?: Oleneb mis on fun kellegi jaoks. Mikita "Tartu tähestik" oli vaimukas, Jaan Pehki luulekogu "Kohtumine tervisega", Mats Traadi "Harala elulood" oli päris must huumor, "Berti mured" sisaldas mõnes kohas täitsa mahlaseid lolle lauseid. Stephen Fry "The Diary of Mrs Fry" oli lausa naljakas.
A Book that made you cry or nearly cry: Jojo Moyes "Me before You"- tõsiselt, kui on nutukat vaja, siis võta see. Aga see on selline hea raamat, mis pole masendav, vaid ongi lihtsalt väga kurb mõne koha peal. J.van der Kiste "Dearest Vicky, Darling Fritz" oli jällegi selline, mis oli kohe algusest masendava tooniga ja lõpuks läks päris kurvaks kätte.
A Book that crushed your soul: Sama mis eelmine suuresti. Loed ja mõtledki et faaaak, kuidas nii üldse saab olla.
Most unique book you read in 2017: "The Victoria Letters: The Heart and Mind of a Young Queen". Sisu poolest polnud eriline, aga oli ilusate piltide ja kõvade kaantega ja lahedas formaadis. Kuuldavasti sihukesi paljude piltidega ilusaid raamatuid nimetatakse kohvilauaraamatuteks, alles hiljuti kuulsin sellisest mõistest.

Üks näitelehekülg.

Genre you read the most from: kusagil kümmekond oli mitteilukirjandus, mis on kõva sõna minu maailmas
Number of books you read: 35

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...