Möödunud aastal kirjutasin siin, kuidas Leonard Coheni "Hallelujah" on nii hea lugu, et seda ei saa isegi halb kaverdaja ära rikkuda. Saab küll, lambist juhtusin kuulma, et saab küll. Mingiks süldiks on ära keeratud. Loo nimi on "Kalle Luunjast" (Halleluuja - Kalle Luunjast, saad aru?). Tundub, et muusikasnoob minus pole veel päriselt alla andnud.
Kõik sai alguse veest
"Kõik sai alguse veest" on Kajsa Ingemarssoni raamat, millest esmakordselt kuulsin ühe arvustuse kaudu. Sealt jäi tookord meelde, et raamatus loetakse üles tohutult palju kaubamärke ja miks sihuke asi vajalik on jne. Mulle tundus intrigeeriv. Tõesti, miks see on vajalik?
Aga see oli juba paar aastat tagasi. Sel kevadel sattusin raamatukogus sama autori raamatu "Väikesed kollased sidrunid" peale. Laenutasin ja lugesin, kuna tundus sihuke mõnus ja kerge naistekas. Siis tuli meelde ka, et sama kirjaniku raamat oli ju see kaubamärkide paraad ja võtsin selle järgmiseks lugeda.
Raamat räägib rootsi kirjanikust Stella Fribergist, kes alustab oma eduka krimkasarja viimase raamatu kirjutamist. Elu tuleb kirjutamist segama - Stella korter nõuab ootamatult sundremonti ja boyfriend osutub truudusetuks.
Mõned mõtted raamatust:
Aga see oli juba paar aastat tagasi. Sel kevadel sattusin raamatukogus sama autori raamatu "Väikesed kollased sidrunid" peale. Laenutasin ja lugesin, kuna tundus sihuke mõnus ja kerge naistekas. Siis tuli meelde ka, et sama kirjaniku raamat oli ju see kaubamärkide paraad ja võtsin selle järgmiseks lugeda.
Raamat räägib rootsi kirjanikust Stella Fribergist, kes alustab oma eduka krimkasarja viimase raamatu kirjutamist. Elu tuleb kirjutamist segama - Stella korter nõuab ootamatult sundremonti ja boyfriend osutub truudusetuks.
Mõned mõtted raamatust:
- Lihtne tekst- lihtne lugeda. Ei teki eriti kahtlusi, et siin on nüüd ridade vahel midagi väga diipi mõeldud, millest tähelepanelik lugeja peaks aru saama.
- Mulle meeldib, kui raamatus mainitakse ära konkreetne koht, kus tegevus toimub. Kuna Google Maps annab suurepärase võimaluse suvalises maailma kohas virtuaalselt rännata, uitasin seda raamatut lugedes tihtilugu mööda Stockholmi tänavaid ringi.
- Peategelane oli (eriti raamatu alguses) pigem negatiivne kangelane - pealiskaudne materiaalsete asjade ja raha kummardaja oma eduka karjääri ja eksklusiivse korteriga. Pole midagi teha, aga negatiivsed kangelased on tihti huvitavamad kui positiivsed. (Darth Vader oli alati ägedam kui Luke.)
- Eelmisega seonduvalt ka see räägitud kaubamärkide üleslugemise teema. Kõigepealt oli seda oluliselt vähem, kui ma enne lugemist ootasin. Ja sisu mõttes sain mina niimoodi aru, et see täitis siin oma kindlat eesmärki. 10 kohvrisse pandavat riideeset oli vaja kaubamärkide kaupa üles lugeda sellepärast, et peategelase jaoks olid need märgilise tähendusega. Tema jaoks oli Alice Temperley kleit või Hermesi sall staatuse näitaja (samas kui H&M-i kleit või kaltsukast ostetud sall näidanuks tühisust). Lugejal polnudki vaja teada, millised need nimetatud sallid või kleidid välja näevad, vaid aru saada, et peategelane elas maailmas, kus kaubamärk on oluline asi. Edasi oleneb juba lugejast, kas see mõjutab tema arvamust peategelasest positiivses või negatiivses suunas.
- Stella kirjutatava raamatu katked põhitegevuse vahel. Ühest küljest jättis see raamatukirjutamise liin mind suhteliselt külmaks, teisalt mulle meeldis, et raamatukatked olid ära toodud. See andis lugejale endale võimaluse otsustada, kas Stella siis on päriskirjanik või ei vääri kirjanikuks nimetamist (nagu tema kriitikana mitu korda mainiti).
- Mitte et mul paksude raamatute vastu midagi oleks, aga selle raamatu puhul oli 540 lehekülge liiga palju. Paarsada lehekülge oleks saanud maha tõmmata küll, ilma et sisus midagi väga suurt ütlemata jääks. Praegusel kujul jäi mulje, et palju sellist on raamatusse sisse jäetud, mille autor sinna lihtsalt oma kirjutamisrõõmu pärast pannud on.
- See leierdatud liin, kus algselt täiuslikuna tunduv reetlik boyfriend tavalise heasüdamliku töömehe vastu vahetakse, oli väga ettearvatav. Mulle vist oleks rohkem meeldinud, kui see heasüdamlik töömees oleks salakavalalt peategelase vastu töötama hakanud ja ta kõmuajakirjanike lõugade vahele lükanud (mitte teda nende eest kaitsnud).
- Stella perekonnast tõusis esile külm ja väljapoole näitamisele suunatud ema. Ühest küljest anti sellega natuke mõista, kust selline snooblik peategelane tulnud oli, teisalt tundus see ema natuke üle võlli keeratud olevat. Võib-olla ma lihtsalt ei tunne selliseid inimesi ega usu sellepärast nende olemasolusse.
Ma kokkuvõttes vist ei ütleks, et ära loe. Kui on soov kergemakujulist naistekat lugeda, mis ühe päevaga läbi ei saaks, siis miks mitte.
Hümnid
Alati, kui mõni spordivõistlus käib, kerkivad mõtetesse (ja kummituslauludeks) taas hümnid. Niisiis allpool 10 Euroopa hümni, mis mulle meeldivad.
10. Saksamaa - Meloodilises plaanis ei tekita tundeid, aga kuna teda on mitmel spordivõistlusel mängitud, kus mina parajast sakslas(t)e poolt olen juhtunud olema, siis kannab rohkem emotsionaalset väärtust.
9. Island - Uusim tulija minu lemmikute tabelis. Islandilikult karge väikese dramaatikapiisaga. Ja tundub ka selline laul, mida oleks koorilauljana tore laulda. Orkestri mängitud instrumentaalversioon on vist veel parem.
8. Austria - Seda ma nimetan oma peas väsinud sportlase hümniks. Kujutan ette, kuidas mingi vend on maratoni jooksnud ja võitnud ja siis autasustamisel pannakse Austria rahulik hümn mängima. Väsinud võitja võib ennast kuhugi Alpi aasale istuma kujutada samal ajal, kui suurel ekraanil näidatakse sangarlikke hetki tema maratonijooksust.
7. Norra - Norra hümn algab sama viisijupiga nagu laul "Deck the halls with boughs of holly". Siin on ta sellepärast, et ma olen palju Norra sportlaste poolt olnud.
6. Suurbritannia - Kaunis viis. Muhelust valmistab see, et laul ülistab nende armulist kuningannat. Ainult Suurbritannias ma ütlen. Ette on tulnud mitmeid olukordi, kus on olnud suur heameel just seda viisi kuulda.
5. Prantsusmaa - Kõige kuulsam Euroopa hümn vist üldse ja ainsaid kordi, kus ma olen väga tahtnud prantsuse keelt osata, et seda kaasa laulda. Entusiastlik lugu. Peabki olema, kui võitlusse kutsub. Ja mul on tekkinud soov Piirimäe "Suurt Prantsuse revolutsiooni" uuesti lugeda.
4. Hispaania - Vahel tundub, et kõige ilusama meloodiaga Euroopa hümn. Aga pigem aeglasemalt mängituna kui kiiremini. Kõla poolest ehk kõige...eem...kuninglikum?
3. Itaalia - Kõige-kõige parem rõõmsa alatooniga hümn. Juba esimesed taktid, kus veel sõnadega osa pole, tõotavad midagi õige toredat. Maitea, kas nii sobib või mitte, aga mina igal juhul üürgan seda oma pudi-itaalia keeles kaasa laulda peaaegu alati (sellest kohast saab ikka aru, kus Iii-taa-li-aaaa on). Ja kui mõni spordimeeskond seda laulma juhtub, on nad nagu õiged ooperimaa pojad, kes pooleldi skandeerides oma hinge seest välja laulavad.
2. Šotimaa - Teisi hümne guugeldades sattusin lambist selle peale. Pole riigihümn, aga kõlabki nagu tõsine rahvahümn, mida tahaks suures rahvamassis kaasa laulda (kes jorisedes, kes üürates, kes niisama õõtsudes). Või siis on asi torupillis. Mägine maa, külma sinise veega järved ja kivilossid. Väga meeldib.
1. Rootsi *- See on irratsionaalne armastus. Praegu kuulates tundub, et kaasalaulmiseks on tarvis väiksemat hääleulatust kui mõne muu hümni puhul (mis on positiivne). Viis on originaalis kusagilt rahvalaulust. See on kena mõte. Tundubki sobivat nii pühalikumas hümniversioonis kui ka täitsa tavalise lauluna laulduna.
*- Siin mängitakse hümni ilmselt sellepärast, et tegemist on riikliku pulmaga, aga mulle hakkas just praegu meeldima mõte, et hümni võiks laulda ka täitsa tavaliste inimeste pulmas. Annaks sisuga ära siduda küll.
10. Saksamaa - Meloodilises plaanis ei tekita tundeid, aga kuna teda on mitmel spordivõistlusel mängitud, kus mina parajast sakslas(t)e poolt olen juhtunud olema, siis kannab rohkem emotsionaalset väärtust.
9. Island - Uusim tulija minu lemmikute tabelis. Islandilikult karge väikese dramaatikapiisaga. Ja tundub ka selline laul, mida oleks koorilauljana tore laulda. Orkestri mängitud instrumentaalversioon on vist veel parem.
8. Austria - Seda ma nimetan oma peas väsinud sportlase hümniks. Kujutan ette, kuidas mingi vend on maratoni jooksnud ja võitnud ja siis autasustamisel pannakse Austria rahulik hümn mängima. Väsinud võitja võib ennast kuhugi Alpi aasale istuma kujutada samal ajal, kui suurel ekraanil näidatakse sangarlikke hetki tema maratonijooksust.
7. Norra - Norra hümn algab sama viisijupiga nagu laul "Deck the halls with boughs of holly". Siin on ta sellepärast, et ma olen palju Norra sportlaste poolt olnud.
6. Suurbritannia - Kaunis viis. Muhelust valmistab see, et laul ülistab nende armulist kuningannat. Ainult Suurbritannias ma ütlen. Ette on tulnud mitmeid olukordi, kus on olnud suur heameel just seda viisi kuulda.
5. Prantsusmaa - Kõige kuulsam Euroopa hümn vist üldse ja ainsaid kordi, kus ma olen väga tahtnud prantsuse keelt osata, et seda kaasa laulda. Entusiastlik lugu. Peabki olema, kui võitlusse kutsub. Ja mul on tekkinud soov Piirimäe "Suurt Prantsuse revolutsiooni" uuesti lugeda.
4. Hispaania - Vahel tundub, et kõige ilusama meloodiaga Euroopa hümn. Aga pigem aeglasemalt mängituna kui kiiremini. Kõla poolest ehk kõige...eem...kuninglikum?
3. Itaalia - Kõige-kõige parem rõõmsa alatooniga hümn. Juba esimesed taktid, kus veel sõnadega osa pole, tõotavad midagi õige toredat. Maitea, kas nii sobib või mitte, aga mina igal juhul üürgan seda oma pudi-itaalia keeles kaasa laulda peaaegu alati (sellest kohast saab ikka aru, kus Iii-taa-li-aaaa on). Ja kui mõni spordimeeskond seda laulma juhtub, on nad nagu õiged ooperimaa pojad, kes pooleldi skandeerides oma hinge seest välja laulavad.
2. Šotimaa - Teisi hümne guugeldades sattusin lambist selle peale. Pole riigihümn, aga kõlabki nagu tõsine rahvahümn, mida tahaks suures rahvamassis kaasa laulda (kes jorisedes, kes üürates, kes niisama õõtsudes). Või siis on asi torupillis. Mägine maa, külma sinise veega järved ja kivilossid. Väga meeldib.
1. Rootsi *- See on irratsionaalne armastus. Praegu kuulates tundub, et kaasalaulmiseks on tarvis väiksemat hääleulatust kui mõne muu hümni puhul (mis on positiivne). Viis on originaalis kusagilt rahvalaulust. See on kena mõte. Tundubki sobivat nii pühalikumas hümniversioonis kui ka täitsa tavalise lauluna laulduna.
*- Siin mängitakse hümni ilmselt sellepärast, et tegemist on riikliku pulmaga, aga mulle hakkas just praegu meeldima mõte, et hümni võiks laulda ka täitsa tavaliste inimeste pulmas. Annaks sisuga ära siduda küll.
Bernadotte'ide kuningannad #2 - Josephine (Josefina)
 |
| Joséphine Maximilienne Eugénie Napoléone de Beauharnais |
1807. aastal sündinud Josephine oli Napoleon Bonaparte'i abikaasa Josephine'i pojatütar (Napoleon oli tema kasuvanaisa). Ema oli tal Baieri printsess, aga sündis Josephine hoopis Itaalias ning sai sündimise puhul Napoleonilt Bologna printsessi tiitli. Josephine oli vanim laps, peale teda tuli veel 6.
1822. aastaks oli noor preili välja valitud üheks pruudikandidaadiks Rootsi kroonprints Oscarile (eelmise postituse Desiree poeg) ja Oscari naiseks ta järgmisel aastal (16-aastasena) saigi. Nende abiellumine toimus kahel korral - kõigepealt katoliiklik tseremoonia Münchenis (kus nad ise kohal ei viibinud - tundub, et ka nii saab) ja teine luterlik Stockholmis (kus abiellujad kohal viibisid).
 |
| Josephine'i ja Oscari pulmarõivad |
Josephine (rootsipäraselt Josefina) oli kroonprintsessina (ja hiljem kuningannana) populaarne. Ka oma äiast kuninga suur lemmik oli ta - kuningas kuulutas 21. augusti suisa Josephine'i päevaks, mida igal aastal Drottningholmi palee juures tähistati.
Oma mehe Oscariga sai ta ka täitsa hästi läbi, aga Oscar pidas armukesi veel lisaks. Armukestega olid Oscaril lapsed, aga ka Josephine'iga olid, 5 tükki. Kahest said 2 järgmist Rootsi kuningat, kaks surid täiskasvanueas, kuid suht noorelt haiguste tagajärjel ja ainuke tütar oli harrastuskunstnik (maalija, skulptor, poeet, helilooja), kelle tegevust Josephine kunstisõbrana innukalt toetas.
Muu heategevusega tegeles ta ka, lähtudes põhimõttest, et vaeste abistamine on riigi mitte kiriku töö. See ei tähendanud, et kirik ise talle ebaoluline olnuks. Ka protestantliku Rootsi riigi kuningannana jäi ta katoliiklaseks (mis oli paljudele pinnuks silmas) ja püüdis Rootsi katoliiklaste mõnusa käekäigu eest hea seista.
1844. aastal (37-aastasena) sai Josephine kuningannaks, abikaasa sai Oscar I nime all kuningaks. Josephine oli poliitikast huvitatud, mitmed seadusalgatused olla tulnud just tema ideedest ja otsuste tegemisel oli tal mehe kõrval valjuhäälne sõna kaasa rääkida.
1859. aastal suri Oscar I ja kuningaks sai Josephine'i vanim poeg Karl XV. Josephine kaotas oma poliitilise mõjuvõimu ja tegeles edasi heategevusega. 1872. aastal sai tema teine poeg Oscar II kuningaks.
1873. aastal täitus Josephine'il 50 aastat Rootsis olemisest- sel puhul peeti pidustusi, mis Josephine'ile tema enda sõnul väga hinge läksid. Olevat tundnud rahva armastust ja muid toredaid tundeid.
Josephine suri 1876.
Kuninganna Josephine võiks olla Rootsi ehtekuninganna, sest just tema tõi sinna suure osa kuningakoja varakambri sädelevamaid tükke. Mõned neist on aja jooksul abieludega Norrasse rännanud ja elavad seal oma elu edasi.
Allpool mõned näited neile, kelles elab sisemine harakas. (Minu harakas on selline, et talle väga meeldib neid kuldseid kuljuseid teiste küljes vaadata ja nende ajaloo kohta lugeda, aga puudub igasugune igatsus neid iseendale külge riputada. Ongi odavam. Või nagu Taani kuninganna olla kord öelnud: me ei loe karaate, vaid sajandeid.)
 |
| Kameetiaara, mille Prantsusmaa keisrinna Josephine Napoleonilt kingiks sai ja mis Josephine'i lapselaps Josephine'iga Rootsi rändas. Tänapäeval on enemasti pulmatiaara, mida viimati nähti kroonprintsess Victoria peas 2010.aastal.  Need olla Napoleon kinkinud tulevase Rootsi kuninganna Josephine'i emale Augustale pulmade puhul. Praegu kannab komplekti ainult kuninganna. (On nii uhke asi, et teistele ei laenata.)  Selle sai kuninganna Josephine päranduseks oma õelt Amelie'lt, kes oli Brasiilia keisrinna. Tänapäeval kannab seda ainult Rootsi kuninganna kõige tähtsamate sündmuste puhul ja reeglina ainult Rootsis (liiga hinnaline, et riigist välja viia). Huvitav, kui kiiresti selle kandmisest pea valutama hakkab.  käis vahepeal Taanis ja jõudis siis Norrasse. Praegune kandja on Norra kuninganna Sonja. |
 |
| See roheline kroon kuulus Napoleoni abikaasale Josephine'ile. Praegu on Norra kuninganna signatuurehe. |
Bernadotte'ide kuningannad #1 - Désirée (Desideria)
Mõtlesin, et pöörduks tagasi kuningate poole väikeseks ajalootunniks wikiga. Keda muud sel juhul ikka ette võtta kui mõnusad mõõdukad rootslased.
Bernadotte'ide suguvõsa on Rootsi troonil olnud 198 aastat ja sai alguse mehest nimega Jean Baptiste Bernadotte. Sünni poolest oli ta prantslane ja tegi karjääri Napoleoni lähikonnas, olles üks tema marssalitest. 1810. aastal "lapsendati" Bernadotte Rootsi kroonprintsiks ja nii ta läks ja läheb siiani edasi. Postitus aga on hoopis tema abikaasast Désiréest (ja järgmised postitused järgmiste kuningate naistest).
 |
| Bernardine Eugénie Désirée Clary |
Désirée sündis 1777. aastal Marseille's siidikaupmehe tütrena (nii et kõige vaesem pere just polnud). Vend Nicholas oli tal ja õde Julie.
Désirée noorusajal kerkis Prantsusmaal esile Napoleon Bonaparte, kes kuulus ka Désirée suhtlusringkonda. Désirée oli algselt kihlatud Napoleoni venna Josephiga, aga Napoleon arvanud, et Joseph peaks kihluma hoopis Désirée õe Julie'ga ja Napoleon ise Désiréega. Väidetavalt olid kõik neli sellise plaaniga nõus ja 1795. aastaks oligi Désirée Napoleoniga kihlatud. Veel enne aasta lõppu kihlus katkestati, sest Napoleon kohtus oma tulevase abikaasa Josephine'iga. (Õde Julie aga abiellus sellegipoolest Joseph Bonaparte'iga ja sai hiljem sedakaudu mõneks aastaks Napoli ja Hispaania kuningannaks).
1798. aastal abiellus Désirée Jean-Baptiste Bernadotte'iga ja 1799 sündis nende ainuke laps poeg Oscar.
Désirée oli Prantsusmaa kõrgseltskonnas aktsepteeritud liige ja Bonaparte'ide perekonnaga ilmselgelt hästi tuttav. Poliitika teda ei huvitanud, aga kuna ta õigeid inimesi tundis, siis kasutasid nii Napoleon kui härra Bernadotte teda tihti oma poliitiliste mängude käigus ära. Poliitikast rohkem meeldis Désiréele uhke õukonnaelu, ühe meeldejäävaima sündmusena on ta näiteks kirjeldanud 1804. aastal Napoleoni kroonimistseremoonial osalemist.
 |
| Rikkuse demonstreerimiseks olla Napoleon lähikondlastele raha andnud, et nood oma naistele tema kroonimistseremoonial kandmiseks uhked ehted ostaksid. Désiréele osteti siis see rubiinidega komplekt. 200 aastat hiljem on see Rootsi kaudu Taani jõudnud ja on Taani kroonprintsess Mary kõige uhkem jupstükk. |
1810. aastal, kui abikaasa Rootsi kroonprintsiks sai, arvas Désirée algul, et see on samasugune töö nagu tema mehe tavalised välismaal käimise tööd, aga varsti selgus, et temal endal ka tuleb Rootsi kohale ilmuda.
Kui ta siis 1810. aasta lõpus koos pojaga Rootsi jõudis, sai ta sealsest ilmast šoki. Jääkarusid päris ei kohanud, nagu teda eelnevalt hirmutati, aga oli sihuke tavaline põhjamaa detsember- pime ja külm. (Leidis ka aja Rootsi minna, ma ütleks.)
Désirée ei kohanenudki Rootsis- kombed olid seal teistsugused ja lisaks ilmale inimesed ka tema vastu külmad. 1811 suvel läks ta Pariisi tagasi, poeg jäi Rootsi, mees (koos kohaliku armukesega) ka.
1816 tahtis Désirée koos õe Julie'ga Rootsi minna, aga Jean-Baptiste ei pidanud seda heaks mõtteks, sest Julie oli abielu poolest Bonaparte ja 1816. aastal oli Bonaparte'ide perekond Euroopas juba halvas kirjas (suuresti üldse eksiili saadetud). Seepeale ei hakanud Désirée üksi ka Rootsi minema.
1818 sai Jean-Baptiste kuningaks, nimeks sai talle Karl XIV Johan, Désirée rootsipärane nimi oli Desideria. Elama jäi proua aga ikka Prantsusmaale (ametlikult tervislikel põhjustel).
1823. aastal läks Désirée Rootsi koos oma poja tulevase abikaasa Josephine'iga, pulmad toimusid ka peatselt.
1829. aastal toimus Désirée ametlik kroonimine (11 aastat peale tegelikku kuningannaks saamist)- ta ise olla kroonimist soovinud, et ennast õige kuningannana tunda.
 |
| Natuke vanem Désirée |
1844. aastal suri Karl XIV Johan ja Désiréest sai leskkuninganna. Kuigi ta oleks võinud nüüd vabalt Prantsusmaale minna, jäi ta Rootsi edasi.
Désirée oli tuntud oma eripäraste kommete poolest. Näiteks meeldis talle öösiti oma kaarikuga mööda linna ringi sõita, minna magama alles varahommikul ja ärgata kusagil pealelõunal, samuti oli ta suur hilineja, jõudes mõnikord teatrisse alles siis, kui etendus juba läbi oli. Ise korraldas ta Rootsis ka pidusid, tantsimine talle meeldis ja soengud ja kleidid. Ja lemmikuimaks jututeemaks oli tema endine elu Prantsusmaal. (Rootsi keeles ta küll kunagi juttu ajama ei hakanud.)
Désirée suri 17. detsembril 1860 Stockholmis.
Austria kirjanik Annemarie Selinko raamat "Désirée" räägib sellestsamast Désiréest. Kaks filmi on ka tema elust- üks prantslaste, teine ameeriklaste tehtud, mõlemad juba enam kui 50 aastat vanad.
Tellimine:
Postitused (Atom)
