Otse põhisisu juurde

Eurovisioonist

Mõne sõna võiks ju kommenteerida.
  • Rootslased on vaheklippide tegemises väga head. Saavad aru, et keegi ei viitsi mingit diibi sõnumiga heietamist vaadata, parem on nalja teha. Tegidki.  Ja mitu-mitu korda oli naljakas. Everyway that I can canned soup. Haha. Vajuta oma arvutil Esc klahvi ja vaata, mis juhtub.
  • Selliseid laule, mida enda kuulamisnimekirja võtta, oli seekord kõige rohkem üks. Ei tea, kas suure ooperiminevikuga seonduvalt või mõnel muul põhjusel tundub itaallastel olevat arusaamine sellest, milline on hea laul. Vähemalt mul tuleb lähiminevikust veel paar Itaalia esindajat meelde, mis olid täitsa pärislaulude moodi. Hollandil oli ka kena laul, mida võiks näiteks autoga sõites kuulata (eriti need, kellel jalg natuke raske on gaasipedaalil ;).
  • Igasuguste tehniliste efektide latt on nii kõrgele aetud, et maitea mida veel teha oleks võimalik. Aga mina ikka veel rohkem punkte ei raatsi anda efektide eest. Samas olen täiesti nõus, et maailma suurim telesaade on suurepärane koht, kus katsetada ja demonstreerida igasuguse lavatehnika viimast sõna.
  • Huvitav kui palju kallimaks Eurovisiooni korraldamine läks seoses Justin Timberlake'i esinemisega. Väga kena jällegi rootslastest selline vahenumber organiseerida, kindlasti oleks odavam olnud panna sinna leelotama mingid suvalised kohalikud, keda keegi ei tea ja kes kedagi ei koti. 
  • Uus hääletamistulemuste esitlemine on oma plusside ja miinustega. Mulle näiteks väga meeldis see ammune süsteem, kus punktide edastaja ütles kõik punktid ühest kaheteistkümneni ise. Nüüd, kui ta ainult 12 punkti ütleb, on palju raskem jälgida, kes ülejäänud punktid said. Siis muidugi on lihtne, kui ühele konkreetsele riigile pöialt hoiad ja ainult selle riigi nime tulemustest otsid. Aga see osa, kuidas televaatajate hääli esitati, oli muidugi pinevpõnev. Marko jõudis kõigepealt 10 korda öelda, et Austraalia võidab, siis pidi korra Venemaa võitma, aga näe, kuidas hoopis lõpuks läks. 
  • Eesti jäi viimaseks. Mis siis ikka, keegi pidi jääma ju. Kuigi ma ei arva, et see kõige viletsam lugu oleks olnud, paljud lood olid märksa arusaamatumad. Eesti Laulul oli küll paremaid pretendente eurolava tarvis, aga see ei tähenda, et nad sellepärast kindlasti võitma oleks pidanud. 
  • Tooge ometi see reegel tagasi, kus peab riigikeeles laulma, see teeb asja palju huvitavamaks. Võib-olla jah Suurbritannia ja Iirimaa saavad sellega eelise, et nende lauludest saavad kõik paremini aru, aga vaadates kui halvasti neil juba väga palju aastaid läheb, on seda eelist vist natuke vaja ;)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...