Otse põhisisu juurde

Eurovisioonist

Mõne sõna võiks ju kommenteerida.
  • Rootslased on vaheklippide tegemises väga head. Saavad aru, et keegi ei viitsi mingit diibi sõnumiga heietamist vaadata, parem on nalja teha. Tegidki.  Ja mitu-mitu korda oli naljakas. Everyway that I can canned soup. Haha. Vajuta oma arvutil Esc klahvi ja vaata, mis juhtub.
  • Selliseid laule, mida enda kuulamisnimekirja võtta, oli seekord kõige rohkem üks. Ei tea, kas suure ooperiminevikuga seonduvalt või mõnel muul põhjusel tundub itaallastel olevat arusaamine sellest, milline on hea laul. Vähemalt mul tuleb lähiminevikust veel paar Itaalia esindajat meelde, mis olid täitsa pärislaulude moodi. Hollandil oli ka kena laul, mida võiks näiteks autoga sõites kuulata (eriti need, kellel jalg natuke raske on gaasipedaalil ;).
  • Igasuguste tehniliste efektide latt on nii kõrgele aetud, et maitea mida veel teha oleks võimalik. Aga mina ikka veel rohkem punkte ei raatsi anda efektide eest. Samas olen täiesti nõus, et maailma suurim telesaade on suurepärane koht, kus katsetada ja demonstreerida igasuguse lavatehnika viimast sõna.
  • Huvitav kui palju kallimaks Eurovisiooni korraldamine läks seoses Justin Timberlake'i esinemisega. Väga kena jällegi rootslastest selline vahenumber organiseerida, kindlasti oleks odavam olnud panna sinna leelotama mingid suvalised kohalikud, keda keegi ei tea ja kes kedagi ei koti. 
  • Uus hääletamistulemuste esitlemine on oma plusside ja miinustega. Mulle näiteks väga meeldis see ammune süsteem, kus punktide edastaja ütles kõik punktid ühest kaheteistkümneni ise. Nüüd, kui ta ainult 12 punkti ütleb, on palju raskem jälgida, kes ülejäänud punktid said. Siis muidugi on lihtne, kui ühele konkreetsele riigile pöialt hoiad ja ainult selle riigi nime tulemustest otsid. Aga see osa, kuidas televaatajate hääli esitati, oli muidugi pinevpõnev. Marko jõudis kõigepealt 10 korda öelda, et Austraalia võidab, siis pidi korra Venemaa võitma, aga näe, kuidas hoopis lõpuks läks. 
  • Eesti jäi viimaseks. Mis siis ikka, keegi pidi jääma ju. Kuigi ma ei arva, et see kõige viletsam lugu oleks olnud, paljud lood olid märksa arusaamatumad. Eesti Laulul oli küll paremaid pretendente eurolava tarvis, aga see ei tähenda, et nad sellepärast kindlasti võitma oleks pidanud. 
  • Tooge ometi see reegel tagasi, kus peab riigikeeles laulma, see teeb asja palju huvitavamaks. Võib-olla jah Suurbritannia ja Iirimaa saavad sellega eelise, et nende lauludest saavad kõik paremini aru, aga vaadates kui halvasti neil juba väga palju aastaid läheb, on seda eelist vist natuke vaja ;)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...