Otse põhisisu juurde

Nii võib juhtuda

Järgneb kirjeldus ühest esimese maailma probleemist, lugemine omal vastutusel (aga seda on ta vist alati).

Hakkan mina siis eile õhtul arvutit käivitama ja mis on esimene pilt, mida näen? Kena sinine ekraan kirjaga Welcome to Windows 10! "What is this?" üürgasin seepeale.

Ja oligi täpselt see, millena paistis - Windows effing 10. Ei kusagil mingit nuppu "go back to Windows 7" või "escape from this". Nooh, panin siis "next" ja ette viskas selle tohutu pika jutu Microsofti õigustest ja minu võimalikest õigustest ja kasutamistingimused ja sihuke asi. See, kus lõpus peab panema "I agree". Ma panin "decline", sest mina ju polnud palunud seda nr 10 Windowsit endale.

Decline'i vajutamise peale aga läks ekraan lihtsalt mustaks, ei kusagil mingit võimalust midagi edasi teha. Eks ta on vist loogiline ka- kui sul on mingi operatsioonisüsteem arvutis peal ja sa ei nõustu selle kasutamistingimustega, siis järelikult arvutit kasutada ei saa.

Mis seal ikka siis, vajutasin arvuti nupust välja ja uuesti sisse ja valisin nüüd "I agree". Järgmiseks soovitati mul kasutada Windowsi recommended settinguid, kus oli loomulikult igasugune neile info saatmine peale keeratud. Seal sai õnneks ise kõik maha keerata.

Lõpuks jõudsin oma uuele esilehele, mis oli sihuke leht, kus lisaks taustapildile oli ainult suur kellaaeg ja kuupäev. Ma küll ei osanud midagi pihta hakata sellega, aga selgus, et tuli lihtsalt suvalises kohas hiireklõps teha. Seepeale tuli ette see leht, kus saab arvutisse sisse logida. Esimesed paar korda, kui parooli sisestasin, viskas lihtsalt pildi mustaks, kolmandal korral ilmus välja minu vana desktop, hea seegi.

Ega kadunud polegi midagi, lihtsalt teistsugune on. Muidugi tuli mitmest kohast asju unpinnida, sest mulle ausalt öelda ei meeldi mingi värviline nänn kusagil start-menüüs või taskbaril. Õeh.

Aga. Tundub, et internet on täis neid inimesi, kes ütlevad, et neile tuli Windows 10 ilma nende endi nõusolekuta arvutisse. Muidugi juba varem pildus seda akent pidevalt ette et "get Windows 10 now, it's free" jms, aga ma panin selle alati kinni. Njah, osta veel arvuti koos originaaltarkvaraga. Vanasti, kui silmaklapiga mehed tegutsesid, polnud selliseid hädasid.

Muidugi on see Windows 10 ka ju kasutatav, lihtsalt ilgelt nõme, kui ilma sinu loata ta peale laetakse. Ise nad ju suruvad niimoodi inimesi Jobsi impeeriumi käte vahele. Ju siis on kliente nii palju raisata.

Huvitaval kombel vaatasin eile just paar tundi enne seda juhtumit pilti, kus Windowsi operatsioonisüsteeme majadena kujutati. Üsna akuraatne värk - XP ja 7 on normaalsed majad, 10 on sihuke, kus vist ongi parem ise sees elada, sest siis ei näe, milline maja väljastpoolt välja näeb.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...