Võrreldes 1.poolfinaaliga oli rohkem paremaid laule. Tõesti, selliseid, mis lausa häirinud oleks, ei olnudki.
10. Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem - Eiolemulolla
Njah, selle lauljannaga puudub mul jätkuvalt igasugune keemia. Ja vehkivate noorsandidega on ikka veel raske harjuda. Seetõtu tuleb välja, et Jaagup Kreem istub mulle lavalolijaist kõige enam, see on huumoririkas. Laulu ennast võiks ju raadiost kuulata, aga vaadata ei taha.
9. Gerttu Pabbo - Miljon korda
Kui ma ei näeks lauljat, kas arvaksin, et tegemist on 20-aastasega? Kohati tundus et mitte. Kogu loo jooksul oli midagi valesti, aga mis? Kas muusika käib lauljast üle? Ei käi. Kas tümps on liiga tugev? Ei ole. Alles laulu lõpus sain aru - laul oli eesti keeles, aga sõnadest ei saanud kohe mitte üldse aru. (Kuigi ma usun, et Maian Kärmase sõnad olid väga head tegelikult.)
8. Anett Kulbin - Strong
Ahaa, see tütarlaps on Wilhelmi laulja. Selle eest saab plusspunkte küll (Wilhelm on kollektiiv, mis mulle teoorias meeldib). Laul muidugi on üsna adelelik, aga kes keelab tal seda olla. Lauljanna hääl on tõesti väga ilus (ja mis näitaks seda ilu paremini kui selline ballaad) ja laul on ka ilus, aga kardan, et ei viitsiks seda kuigi tihti kuulata (Adelet ka ju ei kuula omaalgatuslikult.) See neiu seevastu tundub sihuke, et temaga ma tahaks sõber olla.
7. La La Ladies- Unikaalne
Ma täitsa usun, et 8.koha lugu on parem lugu kui see lugu, aga siin on ikka särtsu ka. Pluss see laul mul hetkel kummitab, mis on meeldejäävuse osas hea märk. Midagi jäi siin loos küll nagu nõrgaks...maitea, hääled? Aga suures plaanis ei pane ma sellist šõubändi formaati pahaks, kusagil peol oleks kindlasti meeleolukas.
6. Grete Paia - Stories untold
Pophitt. Ilma üllatusteta. Aga laupäeva õhtul jäi just see kummitama. Niisiis meeldejääv, aga natuke igav.
5. Púr Múdd - Meet Halfway
Laulja hääl meenutab A-Ha meest, laul ise meenutab mingi teise Eesti bändi lugu (aga miukese?). Mõnus laul, mulle täitsa istub. See moodne rütm muidugi on ikka natuke harjumatu ja eurolava lugu see nüüd ka pole. (Aga see pole ka nende eesmärk ma kujutan ette.)
4. Jüri Pootsmann - Play
Njaah. Kohe esimese rea viis on muidugi Rumala Noorkuu laulust "Sügiskuu" (It's getting late and be that as it may vs Sügiskuu ja lõppemas on tee). Kui muidugi "Sügiskuu" autoril Ivar Mustal selle vastu midagi pole, siis minu pärast olgu. Pootsmann* on tubli poiss. Tema lavalist tõmblemist (erinevalt mitmest teisest) suudan täitsa rahulikult vaadata, tundub, et see on kusagilt seestpoolt lähtuv. Kas siin laulus ka midagi puudu pole? Mingi finaal vms? Muidu nitševoo, kergelt äratav marsirütm ja puha ja.
3. Meisterjaan - Parmupillihullus
Te ütelge, kas meil ei oleks vaja rohkem selliseid laule? Kas ei kiskunud muhelust näole? Võib-olla muhelesid, mõeldes oo, mis tore lugu see on. Võib-olla muhelesid, mõeldes wtf see veel on. Kas muheluse tekkepõhjus ongi oluline? Lühidalt: mind ei huvita, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt, meeleolukus on oluline. Parmupill on armupill.
2. Go Away Bird- Sally
Sihuke laul, mida kuulates tahaks kulme kaasa nõksutada. Salapärase, aga tuttavliku kõlaga. Mis bändi see meenutab, Nouvelle Vague äkki? Igal juhul mulle täitsa istub. Kui norida tahaks, siis häälduse kallal võiks pisut.
1. I Wear* Experiment - Patience
Esimesed kitarritõmbed on meeldivalt dramaatilised. Jah, mulle meeldib. Ja see poleks isegi eurolava jaoks kõige halvem variant - catchy rida on täitsa olemas. Maru järsku lõppes ära ja vist liiga ruttu. Aga nagu nad reklaamisid, siis tuleb neil plaat varsti välja, miks mitte kuulata.
Žüriiga olin sedakorda suht palju ühel meelel. Tuleb kohe muusikaintelligentne tunne. ^..^
* Hakkasin mõtlema, et Pootsmanni nimi ingliskeelsena oleks nagu pootsman. Poot aga tähendab sõnaraamatu alusel puuksu. Huvitav.
10. Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem - Eiolemulolla
Njah, selle lauljannaga puudub mul jätkuvalt igasugune keemia. Ja vehkivate noorsandidega on ikka veel raske harjuda. Seetõtu tuleb välja, et Jaagup Kreem istub mulle lavalolijaist kõige enam, see on huumoririkas. Laulu ennast võiks ju raadiost kuulata, aga vaadata ei taha.
9. Gerttu Pabbo - Miljon korda
Kui ma ei näeks lauljat, kas arvaksin, et tegemist on 20-aastasega? Kohati tundus et mitte. Kogu loo jooksul oli midagi valesti, aga mis? Kas muusika käib lauljast üle? Ei käi. Kas tümps on liiga tugev? Ei ole. Alles laulu lõpus sain aru - laul oli eesti keeles, aga sõnadest ei saanud kohe mitte üldse aru. (Kuigi ma usun, et Maian Kärmase sõnad olid väga head tegelikult.)
8. Anett Kulbin - Strong
Ahaa, see tütarlaps on Wilhelmi laulja. Selle eest saab plusspunkte küll (Wilhelm on kollektiiv, mis mulle teoorias meeldib). Laul muidugi on üsna adelelik, aga kes keelab tal seda olla. Lauljanna hääl on tõesti väga ilus (ja mis näitaks seda ilu paremini kui selline ballaad) ja laul on ka ilus, aga kardan, et ei viitsiks seda kuigi tihti kuulata (Adelet ka ju ei kuula omaalgatuslikult.) See neiu seevastu tundub sihuke, et temaga ma tahaks sõber olla.
7. La La Ladies- Unikaalne
Ma täitsa usun, et 8.koha lugu on parem lugu kui see lugu, aga siin on ikka särtsu ka. Pluss see laul mul hetkel kummitab, mis on meeldejäävuse osas hea märk. Midagi jäi siin loos küll nagu nõrgaks...maitea, hääled? Aga suures plaanis ei pane ma sellist šõubändi formaati pahaks, kusagil peol oleks kindlasti meeleolukas.
6. Grete Paia - Stories untold
Pophitt. Ilma üllatusteta. Aga laupäeva õhtul jäi just see kummitama. Niisiis meeldejääv, aga natuke igav.
5. Púr Múdd - Meet Halfway
Laulja hääl meenutab A-Ha meest, laul ise meenutab mingi teise Eesti bändi lugu (aga miukese?). Mõnus laul, mulle täitsa istub. See moodne rütm muidugi on ikka natuke harjumatu ja eurolava lugu see nüüd ka pole. (Aga see pole ka nende eesmärk ma kujutan ette.)
4. Jüri Pootsmann - Play
Njaah. Kohe esimese rea viis on muidugi Rumala Noorkuu laulust "Sügiskuu" (It's getting late and be that as it may vs Sügiskuu ja lõppemas on tee). Kui muidugi "Sügiskuu" autoril Ivar Mustal selle vastu midagi pole, siis minu pärast olgu. Pootsmann* on tubli poiss. Tema lavalist tõmblemist (erinevalt mitmest teisest) suudan täitsa rahulikult vaadata, tundub, et see on kusagilt seestpoolt lähtuv. Kas siin laulus ka midagi puudu pole? Mingi finaal vms? Muidu nitševoo, kergelt äratav marsirütm ja puha ja.
3. Meisterjaan - Parmupillihullus
Te ütelge, kas meil ei oleks vaja rohkem selliseid laule? Kas ei kiskunud muhelust näole? Võib-olla muhelesid, mõeldes oo, mis tore lugu see on. Võib-olla muhelesid, mõeldes wtf see veel on. Kas muheluse tekkepõhjus ongi oluline? Lühidalt: mind ei huvita, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt, meeleolukus on oluline. Parmupill on armupill.
2. Go Away Bird- Sally
Sihuke laul, mida kuulates tahaks kulme kaasa nõksutada. Salapärase, aga tuttavliku kõlaga. Mis bändi see meenutab, Nouvelle Vague äkki? Igal juhul mulle täitsa istub. Kui norida tahaks, siis häälduse kallal võiks pisut.
1. I Wear* Experiment - Patience
Esimesed kitarritõmbed on meeldivalt dramaatilised. Jah, mulle meeldib. Ja see poleks isegi eurolava jaoks kõige halvem variant - catchy rida on täitsa olemas. Maru järsku lõppes ära ja vist liiga ruttu. Aga nagu nad reklaamisid, siis tuleb neil plaat varsti välja, miks mitte kuulata.
Žüriiga olin sedakorda suht palju ühel meelel. Tuleb kohe muusikaintelligentne tunne. ^..^
* Hakkasin mõtlema, et Pootsmanni nimi ingliskeelsena oleks nagu pootsman. Poot aga tähendab sõnaraamatu alusel puuksu. Huvitav.
