Otse põhisisu juurde

Raadiokuulajate armastusromaanid

Kunagi suve alguses jõudis minunigi info, et Vikerraadio suve jooksul kuulajate lemmikuimat armastusromaani valib, aga tulemuste vastu huvi tundmine ei tulnud enam meelde. Nüüd tuli. Ja järgneb muidugi minupoolne süvaanalüüs. Nagu ikka. Not. 

Võidunaiseks tuli Charlotte Bronte "Jane Eyre". See pole üllatav, sest kaunitar (küll väidetavalt ainult sisemiselt) on, koletis on, lossimõõtu mõis on, arrrmastuse vägi on, tõke armastuse teel on ja õnnelik lõpp on ka. Lisaks lugematud filmi- ja sarjaversioonid. Palju õnne, "Jane Eyre"!

Auväärse teise koha hõivas Remarque'i "Triumfikaar". Kunagi kooliajal pidi lugema ühe Remarque'i teose omal valikul. Siis ma "Triumfikaart" ei valinud ja pärast õpetaja ütles, et oleks võinud valida, see sobiks sulle. Kuivõrd õrnas teismeas inimene on väga mõjutatav sellest, mida hea (või ka halb) õpetaja talle ütleb, lugesin samal suvel südamevärinal "Triumfikaare" läbi. Olidki ilusad mõtted, melanhoolia ja traagika. Tollal veel ei saanud aru ka, et Remarque'il on igas raamatus enam-vähem sama teema.

Pronksisel positsioonil on Tammsaare "Elu ja armastus". Ühtegi teist (Tammsaare) raamatut pole ma nii kaua lugenud. Meespeategelase lehekülgedepikkused targutused elu ja armastuse teemal olid huvitavad, kui parajasti tuju ja keskendumisvõimet oli. Aga ega alati ei olnud. Raamatu järgi tehtud telelavastus oli küll lahe, "Rudolf ja Irma". Aga kui Tammsaarelt midagi armastusromaaniks valida, siis ma oleks eelistanud "Ma armastasin sakslast".

Neljandal kohal Margaret Mitchelli "Tuulest viidud". Ainult 1.osa olen lugenud, aga see oli selline meeldivalt teistmoodi. (Mul on nimelt selline kiiks, et kui on Ameerikast tulnud raamat, siis saan kohe aru, et teistmoodi on. Tihtipeale on selline teistsugusus, mis mulle ei istu, aga siin oli ok.) Filmi vaatasin küll tervenisti ära, hiigelpikk oli.

Viienda koha omanik oli Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus". See, ma ütleksin, on naistekate esiema. Mõte on sama, mis tuhandetel pärast teda kirjutatud raamatutel, aga "Uhkus ja eelarvamus" on kirja pandud nii palju stiilsemalt.

Kuuendale kohale tuli Erich Segali "Armastuse lugu". Natuke üllatuslik, ma arvasin, et nii paljud ei tea seda raamatut. Kunagi väga ammu sai sedagi loetud, aga meeles on ainult see, et masendav oli ja selles väljaandes, mida lugesin, oli jube palju trükivigu, ikka häirivalt palju.

Seitsmenda koha sai Robert James Walleri "Madisoni maakonna sillad". Vat seda ei ole mina lugenud ega filmi näinud ega teatrietendust. Tean ainult seda, et see on paljude keskealiste prouade suur lemmik. Ilus ja kurb pidada olema.

Kaheksandal kohal on Emily Bronte "Vihurimäe". Peaks vist suht "Jane Eyre" olema, aga kui kunagi teda lugema hakkasin, ei tõmmanud kuidagi käima, jäigi pooleli. Peaks vist lõpuni lugema. Kate Bushi laul "Wuthering Heights" mulle küll meeldib.  Ühtlasi olen selle raamatu puhul mõelnud, et kui ta alles aastal 2015 eesti keelde tõlgitaks, oleks ta pealkiri siis "Vihurimäe" või midagi vaimuvaesemat?

Üheksanda koha raamat on "Armastus koolera ajal" Gabriel Garcia Marquezilt, aga seda ei oska üldse kommenteerida, sest peale nime ja autori tea midagi.

Kümnendama koha hõivas Lev Tolstoi "Anna Karenina". Ei suuda enam meenutada, kas mina ise hääletasin, kui Vikerraadio küsis parimat armastusromaani. Aga kui ma hääletasin, siis suure tõenäosusega osutus valituks "Anna Karenina". Või "Jane Eyre"? "Anna Karenina" igal juhul oli minu lemmikraamatuid keskkooli kohustuslikust kirjandusest. Selline suurejooneline kuidagi, aga oma iva poolest lihtsam kui mõni muu.

Vikerraadio lehel on ära toodud ka need lugejate pakutud raamatud, mis esikümnesse ei jõudnud, sealt võib leida mõndagi to-read listi. Aga "Jevgeni Onegin" oleks küll võinud esikümnesse saada.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...