Otse põhisisu juurde

Targutus

Tundub et see, millised grammatikavead on kõige häirivamad, on elu jooksul muutuv. Kunagi mind häirisid kõige rohkem puuduvad või üleliigsed tähed (nt kohvi on täna hea maitsega, nägin viite poissi, poes müüakse nii paljusi_ mängusi_). Nendega suudan nüüd elada.

Järg on jõudnud rektsioonivigade kätte (vigane: raamat põhineb filmile, raamat on analoogne filmile - õige: raamat põhineb filmil, raamat on analoogne filmiga). Neid tundub eriti noorema põlvkonna hulgas esinevat. Mulle tundub, et tegemist on sellise asjaga, mida ei ole vaja eraldi pähe õppida. Enamasti võiksid inimesed teadmise sellest, mis käändes sõna mingi tegusõnaga ühildub, saada mingit sorti eeskuju (nt lugemise) kaudu. Aga noorus on ju alati hukas, ei loe nad raamatuid, ei kuula raadiot.

Ja üks asi veel on mitmekordne ülivõrre. Kas see, kui öeldakse kõige suurim, teeb asja suuremaks kui sõnade kõige suurem või suurim eraldi kasutamine? See on umbes sama nagu super mitme p-ga kirjutamine (on suppper siis ägedam kui super?)

Veel üks huvitav tähelepanek (see ei aja närvi). See, et mõned inimesed ütlevad nii ei tehta asemel nii ei teha, on juba vana uudis. (Muide, inimene, kes sa kasutad kõnes seda nii ei teha, kas sa kirjalikult kirjutad ikka nii ei tehta?) Uuem uudis on see, et mõni ütleb sellepärast, et tahtsin asemel selle, et tahtsin. 

Tak, nüüd ma olen siin nii palju kaldkirjatanud ja õiendanud, et kusagil tekstis on raudselt mõni loll viga sees.

Kommentaarid

  1. "Nii ei teha" räägivad mu meelest eranditult Tartu kandi inimesed. Ma julgeks öelda, et see on regionaalne eripära mitte halb keelekasutus. Või ei?
    T.

    VastaKustuta
  2. Nõus, et see on piirkondlik eripära. Aga need, keda mina olen kuulnud seda kasutamas, on peaaegu eranditult valgamaalased. Ju on siis lõunaeestlaste värk üldisemalt.

    VastaKustuta
  3. Sündinud ja senini kirjade järgi valgamaalasena ütlen, et "ei teha" on lihtsalt murdepärasus. Samasugune murdepärasus on meil "ei minna". :)

    VastaKustuta
  4. Jah, olen nõus. Aga kui sa kirjutad midagi, siis kirjutad ju ikka "ei tehta"? Või?

    VastaKustuta
  5. Tuleb kirjutada jah. Ehkki näiteks ajalehes, kui esineb murde kasutus, ei ole seda muuta vaja ega kaldkirja panna vmt. Nii et kui seal on nt: Miili ütel, et meie kandin nii ei teha, siis vist peaks sellisena jääma. Mulgi murdes peaks aga olema tegelt see näide: "nii ei tetä".

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...