Targutus

Tundub et see, millised grammatikavead on kõige häirivamad, on elu jooksul muutuv. Kunagi mind häirisid kõige rohkem puuduvad või üleliigsed tähed (nt kohvi on täna hea maitsega, nägin viite poissi, poes müüakse nii paljusi_ mängusi_). Nendega suudan nüüd elada.

Järg on jõudnud rektsioonivigade kätte (vigane: raamat põhineb filmile, raamat on analoogne filmile - õige: raamat põhineb filmil, raamat on analoogne filmiga). Neid tundub eriti noorema põlvkonna hulgas esinevat. Mulle tundub, et tegemist on sellise asjaga, mida ei ole vaja eraldi pähe õppida. Enamasti võiksid inimesed teadmise sellest, mis käändes sõna mingi tegusõnaga ühildub, saada mingit sorti eeskuju (nt lugemise) kaudu. Aga noorus on ju alati hukas, ei loe nad raamatuid, ei kuula raadiot.

Ja üks asi veel on mitmekordne ülivõrre. Kas see, kui öeldakse kõige suurim, teeb asja suuremaks kui sõnade kõige suurem või suurim eraldi kasutamine? See on umbes sama nagu super mitme p-ga kirjutamine (on suppper siis ägedam kui super?)

Veel üks huvitav tähelepanek (see ei aja närvi). See, et mõned inimesed ütlevad nii ei tehta asemel nii ei teha, on juba vana uudis. (Muide, inimene, kes sa kasutad kõnes seda nii ei teha, kas sa kirjalikult kirjutad ikka nii ei tehta?) Uuem uudis on see, et mõni ütleb sellepärast, et tahtsin asemel selle, et tahtsin. 

Tak, nüüd ma olen siin nii palju kaldkirjatanud ja õiendanud, et kusagil tekstis on raudselt mõni loll viga sees.