Otse põhisisu juurde

Naeratused koerale*

Veel Eurovisioonist. Sest miks mitte mõned kommentaarid. Kommenteerimist väärivaid laule oli küll.

Austraalia - kui mitu korda kuulata, siis on aru saada, et pole muud kui just another party song, aga ballaadide vahele sobis jube hästi ja viis oli meeldejääv. Ainult lavaline esitus polnud kuigi lahe.

Austria - miks see laul mitte ainumastki punkti ei saanud? Ok, mind ka natuke häiris, et suisa klaver oli põlema pandud (kuidagi pühaduseteotus mu meelest), aga laulul polnud ju viga. Ja need vuntsid.

Belgia - ausalt öelda ma ei arvanud, et nii teistmoodi laulul nii hästi läheb, aga ohoh, isegi sellest saadi aru. Ühtegi rida ei suuda meenutada, aga mulle meeldis, mis seal toimus. Aa ei, rapapaa oli vahepeal.

Eesti - nagu ma juba Eesti Laulu ajal siin kirjutasin, siis osutuski see lauluks, mis hakkab suht ruttu tüütama, aga see vist ei vähenda tema väärtust. Mulle meeldis, et kogu selle tohutult suure tehnilise võimekuse juures oli Eesti laulu lavakujundus meeldivalt tagasihoidlik.

Iisrael - kuula korra ja tead veel järgmisel päeval ka, millest ma räägin ;)

Läti - see on umbes nagu Belgia looga. Ma hakkasin kohe europublikust paremini arvama, nähes, et sellele nii hästi punkte anti. (Mõne kommentaatori hinge muidugi ei mahtunud, et Eesti Lätist tahapoole jäi :D) Seda laulu (erinevalt Belgiast) mäletan väga hästi ja ta on sedasorti laul, mida võib minu muusikakogust leida.

Norra - midagi romantilistele hingedele. Väga kaunis meloodia, kõige ilusam vist seekordsetest.

Venemaa - poolfinaalis mulle meeldis, finaalis tundus, et lauljanna on lauldes juba natuke liiga endast väljas

Suurbritannia - mitte et see minu lemmikute hulka oleks kuulunud, aga see, kuidas Suurbritannia hoolimata laulust alati mingi paar punkti ainult saab, on juba Eurovisiooni huumorikuld.

*asi on nõnda, et mina kuulasin hulk aega Eesti euroloost välja sellised sõnad nagu "on my way out I smiled to the door", aga tuleb välja, et hoopis koer oli see, kellele naeratati. Järele mõeldes on koerale tõesti natuke mõttekam naeratada kui uksele.

Ühtlasi muul teemal. Kuna poisslapsenimed on mitmel rindel aktuaalne teema, annan teada, et minu aastatepikkune sümpaatia Skandinaavia päritolu nimede vastu on leidnud endale uue sõbra nime Stig juures. (Rootsi keeles tähendab stig rada, nagu teerada. Igati diip.)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...