Otse põhisisu juurde

Naeratused koerale*

Veel Eurovisioonist. Sest miks mitte mõned kommentaarid. Kommenteerimist väärivaid laule oli küll.

Austraalia - kui mitu korda kuulata, siis on aru saada, et pole muud kui just another party song, aga ballaadide vahele sobis jube hästi ja viis oli meeldejääv. Ainult lavaline esitus polnud kuigi lahe.

Austria - miks see laul mitte ainumastki punkti ei saanud? Ok, mind ka natuke häiris, et suisa klaver oli põlema pandud (kuidagi pühaduseteotus mu meelest), aga laulul polnud ju viga. Ja need vuntsid.

Belgia - ausalt öelda ma ei arvanud, et nii teistmoodi laulul nii hästi läheb, aga ohoh, isegi sellest saadi aru. Ühtegi rida ei suuda meenutada, aga mulle meeldis, mis seal toimus. Aa ei, rapapaa oli vahepeal.

Eesti - nagu ma juba Eesti Laulu ajal siin kirjutasin, siis osutuski see lauluks, mis hakkab suht ruttu tüütama, aga see vist ei vähenda tema väärtust. Mulle meeldis, et kogu selle tohutult suure tehnilise võimekuse juures oli Eesti laulu lavakujundus meeldivalt tagasihoidlik.

Iisrael - kuula korra ja tead veel järgmisel päeval ka, millest ma räägin ;)

Läti - see on umbes nagu Belgia looga. Ma hakkasin kohe europublikust paremini arvama, nähes, et sellele nii hästi punkte anti. (Mõne kommentaatori hinge muidugi ei mahtunud, et Eesti Lätist tahapoole jäi :D) Seda laulu (erinevalt Belgiast) mäletan väga hästi ja ta on sedasorti laul, mida võib minu muusikakogust leida.

Norra - midagi romantilistele hingedele. Väga kaunis meloodia, kõige ilusam vist seekordsetest.

Venemaa - poolfinaalis mulle meeldis, finaalis tundus, et lauljanna on lauldes juba natuke liiga endast väljas

Suurbritannia - mitte et see minu lemmikute hulka oleks kuulunud, aga see, kuidas Suurbritannia hoolimata laulust alati mingi paar punkti ainult saab, on juba Eurovisiooni huumorikuld.

*asi on nõnda, et mina kuulasin hulk aega Eesti euroloost välja sellised sõnad nagu "on my way out I smiled to the door", aga tuleb välja, et hoopis koer oli see, kellele naeratati. Järele mõeldes on koerale tõesti natuke mõttekam naeratada kui uksele.

Ühtlasi muul teemal. Kuna poisslapsenimed on mitmel rindel aktuaalne teema, annan teada, et minu aastatepikkune sümpaatia Skandinaavia päritolu nimede vastu on leidnud endale uue sõbra nime Stig juures. (Rootsi keeles tähendab stig rada, nagu teerada. Igati diip.)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...