Otse põhisisu juurde

Naeratused koerale*

Veel Eurovisioonist. Sest miks mitte mõned kommentaarid. Kommenteerimist väärivaid laule oli küll.

Austraalia - kui mitu korda kuulata, siis on aru saada, et pole muud kui just another party song, aga ballaadide vahele sobis jube hästi ja viis oli meeldejääv. Ainult lavaline esitus polnud kuigi lahe.

Austria - miks see laul mitte ainumastki punkti ei saanud? Ok, mind ka natuke häiris, et suisa klaver oli põlema pandud (kuidagi pühaduseteotus mu meelest), aga laulul polnud ju viga. Ja need vuntsid.

Belgia - ausalt öelda ma ei arvanud, et nii teistmoodi laulul nii hästi läheb, aga ohoh, isegi sellest saadi aru. Ühtegi rida ei suuda meenutada, aga mulle meeldis, mis seal toimus. Aa ei, rapapaa oli vahepeal.

Eesti - nagu ma juba Eesti Laulu ajal siin kirjutasin, siis osutuski see lauluks, mis hakkab suht ruttu tüütama, aga see vist ei vähenda tema väärtust. Mulle meeldis, et kogu selle tohutult suure tehnilise võimekuse juures oli Eesti laulu lavakujundus meeldivalt tagasihoidlik.

Iisrael - kuula korra ja tead veel järgmisel päeval ka, millest ma räägin ;)

Läti - see on umbes nagu Belgia looga. Ma hakkasin kohe europublikust paremini arvama, nähes, et sellele nii hästi punkte anti. (Mõne kommentaatori hinge muidugi ei mahtunud, et Eesti Lätist tahapoole jäi :D) Seda laulu (erinevalt Belgiast) mäletan väga hästi ja ta on sedasorti laul, mida võib minu muusikakogust leida.

Norra - midagi romantilistele hingedele. Väga kaunis meloodia, kõige ilusam vist seekordsetest.

Venemaa - poolfinaalis mulle meeldis, finaalis tundus, et lauljanna on lauldes juba natuke liiga endast väljas

Suurbritannia - mitte et see minu lemmikute hulka oleks kuulunud, aga see, kuidas Suurbritannia hoolimata laulust alati mingi paar punkti ainult saab, on juba Eurovisiooni huumorikuld.

*asi on nõnda, et mina kuulasin hulk aega Eesti euroloost välja sellised sõnad nagu "on my way out I smiled to the door", aga tuleb välja, et hoopis koer oli see, kellele naeratati. Järele mõeldes on koerale tõesti natuke mõttekam naeratada kui uksele.

Ühtlasi muul teemal. Kuna poisslapsenimed on mitmel rindel aktuaalne teema, annan teada, et minu aastatepikkune sümpaatia Skandinaavia päritolu nimede vastu on leidnud endale uue sõbra nime Stig juures. (Rootsi keeles tähendab stig rada, nagu teerada. Igati diip.)

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...