Otse põhisisu juurde

Naeratused koerale*

Veel Eurovisioonist. Sest miks mitte mõned kommentaarid. Kommenteerimist väärivaid laule oli küll.

Austraalia - kui mitu korda kuulata, siis on aru saada, et pole muud kui just another party song, aga ballaadide vahele sobis jube hästi ja viis oli meeldejääv. Ainult lavaline esitus polnud kuigi lahe.

Austria - miks see laul mitte ainumastki punkti ei saanud? Ok, mind ka natuke häiris, et suisa klaver oli põlema pandud (kuidagi pühaduseteotus mu meelest), aga laulul polnud ju viga. Ja need vuntsid.

Belgia - ausalt öelda ma ei arvanud, et nii teistmoodi laulul nii hästi läheb, aga ohoh, isegi sellest saadi aru. Ühtegi rida ei suuda meenutada, aga mulle meeldis, mis seal toimus. Aa ei, rapapaa oli vahepeal.

Eesti - nagu ma juba Eesti Laulu ajal siin kirjutasin, siis osutuski see lauluks, mis hakkab suht ruttu tüütama, aga see vist ei vähenda tema väärtust. Mulle meeldis, et kogu selle tohutult suure tehnilise võimekuse juures oli Eesti laulu lavakujundus meeldivalt tagasihoidlik.

Iisrael - kuula korra ja tead veel järgmisel päeval ka, millest ma räägin ;)

Läti - see on umbes nagu Belgia looga. Ma hakkasin kohe europublikust paremini arvama, nähes, et sellele nii hästi punkte anti. (Mõne kommentaatori hinge muidugi ei mahtunud, et Eesti Lätist tahapoole jäi :D) Seda laulu (erinevalt Belgiast) mäletan väga hästi ja ta on sedasorti laul, mida võib minu muusikakogust leida.

Norra - midagi romantilistele hingedele. Väga kaunis meloodia, kõige ilusam vist seekordsetest.

Venemaa - poolfinaalis mulle meeldis, finaalis tundus, et lauljanna on lauldes juba natuke liiga endast väljas

Suurbritannia - mitte et see minu lemmikute hulka oleks kuulunud, aga see, kuidas Suurbritannia hoolimata laulust alati mingi paar punkti ainult saab, on juba Eurovisiooni huumorikuld.

*asi on nõnda, et mina kuulasin hulk aega Eesti euroloost välja sellised sõnad nagu "on my way out I smiled to the door", aga tuleb välja, et hoopis koer oli see, kellele naeratati. Järele mõeldes on koerale tõesti natuke mõttekam naeratada kui uksele.

Ühtlasi muul teemal. Kuna poisslapsenimed on mitmel rindel aktuaalne teema, annan teada, et minu aastatepikkune sümpaatia Skandinaavia päritolu nimede vastu on leidnud endale uue sõbra nime Stig juures. (Rootsi keeles tähendab stig rada, nagu teerada. Igati diip.)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...