Otse põhisisu juurde

Naeratused koerale*

Veel Eurovisioonist. Sest miks mitte mõned kommentaarid. Kommenteerimist väärivaid laule oli küll.

Austraalia - kui mitu korda kuulata, siis on aru saada, et pole muud kui just another party song, aga ballaadide vahele sobis jube hästi ja viis oli meeldejääv. Ainult lavaline esitus polnud kuigi lahe.

Austria - miks see laul mitte ainumastki punkti ei saanud? Ok, mind ka natuke häiris, et suisa klaver oli põlema pandud (kuidagi pühaduseteotus mu meelest), aga laulul polnud ju viga. Ja need vuntsid.

Belgia - ausalt öelda ma ei arvanud, et nii teistmoodi laulul nii hästi läheb, aga ohoh, isegi sellest saadi aru. Ühtegi rida ei suuda meenutada, aga mulle meeldis, mis seal toimus. Aa ei, rapapaa oli vahepeal.

Eesti - nagu ma juba Eesti Laulu ajal siin kirjutasin, siis osutuski see lauluks, mis hakkab suht ruttu tüütama, aga see vist ei vähenda tema väärtust. Mulle meeldis, et kogu selle tohutult suure tehnilise võimekuse juures oli Eesti laulu lavakujundus meeldivalt tagasihoidlik.

Iisrael - kuula korra ja tead veel järgmisel päeval ka, millest ma räägin ;)

Läti - see on umbes nagu Belgia looga. Ma hakkasin kohe europublikust paremini arvama, nähes, et sellele nii hästi punkte anti. (Mõne kommentaatori hinge muidugi ei mahtunud, et Eesti Lätist tahapoole jäi :D) Seda laulu (erinevalt Belgiast) mäletan väga hästi ja ta on sedasorti laul, mida võib minu muusikakogust leida.

Norra - midagi romantilistele hingedele. Väga kaunis meloodia, kõige ilusam vist seekordsetest.

Venemaa - poolfinaalis mulle meeldis, finaalis tundus, et lauljanna on lauldes juba natuke liiga endast väljas

Suurbritannia - mitte et see minu lemmikute hulka oleks kuulunud, aga see, kuidas Suurbritannia hoolimata laulust alati mingi paar punkti ainult saab, on juba Eurovisiooni huumorikuld.

*asi on nõnda, et mina kuulasin hulk aega Eesti euroloost välja sellised sõnad nagu "on my way out I smiled to the door", aga tuleb välja, et hoopis koer oli see, kellele naeratati. Järele mõeldes on koerale tõesti natuke mõttekam naeratada kui uksele.

Ühtlasi muul teemal. Kuna poisslapsenimed on mitmel rindel aktuaalne teema, annan teada, et minu aastatepikkune sümpaatia Skandinaavia päritolu nimede vastu on leidnud endale uue sõbra nime Stig juures. (Rootsi keeles tähendab stig rada, nagu teerada. Igati diip.)

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...