Otse põhisisu juurde

Euroeestlased. Ja rootslased. Ja Benton.

Käimas on Eurovisiooni nädal, mis ei jäta puudutamata osse, hipstereid ega ka Truffe kirjanurka. Homse suursündmuse sissejuhatuseks on allpool top 20 kõigist Eestit esindanud lugudest (aastad 1993-2013).

20. Kreisiraadio - Leto svet (Siin polnud tegemist lauluga.)
19. Suntribe - Let's get loud (Maitsetu ja odava maitse jätab suhu.)
18. Sandra - Through my window (Sellel on ju mingi põhjus, et see laul üldse meeldegi ei tule.)
17. Birgit Õigemeel - Et uus saaks alguse (Meeldib juba rohkem kui päris alguses ja loodan, et läheb hästi, aga endiselt pole minu teetass.)
16. Urban Symphony - Rändajad (Pole halb laul, aga ei tekita emotsioone minus.)
15. Gerli Padar - Partners in crime (Vaata eelmist.)
14. Getter Jaani - Rockefeller Street (Vähemalt catchy tune.)
13. Evelin Samuel - Diamond of night (Ilus aga natuke igav tundub hetkel?)
12. Janika Sillamaa - Muretut meelt ja südametuld (Päris äge retro.)
11. Neiokõsõ - Tii (Kena.)
10. Tanel Padar & Dave Benton - Everybody (Lõbus ja. Humoorikas ja.)
9. Maarja - Keelatud maa
8. Sahlene - Runaway (Pole mingi tohutu tipp, aga kaasakiskuv see-eest.)
7. Koit Toome - Mere lapsed (Vist ainus tema soololugudest, mis mulle meeldib. Parimaid osi sellest laulust on sõnad ma arvan.)
6. Malcolm Lincoln - Siren (Mulle meeldib "Loaded with zoul" rohkem, aga see on ka täitsa vinks-vonks.)
5. Ott Lepland - Kuula (Seda on lausa naljakas tunnistada, aga mulle meeldib see laul. Vahepeal panen kohe youtube'ist käima ja kuuuuuulan. Aga mitte seda ülepingutatud versiooni, mida ta finaalis laulis. Ja kui mulle see laul ka ei meeldiks, siis kulmude töö eest saaks vähemalt sama hea koha.)
4. Ines - Once in a lifetime (Mulle meeldib temalt umbes 3 laulu. Selles on mõnus energia. Euroenergia?)
3. Maarja-Liis Ilus ja Ivo Linna - Kaelakee hääl (Kui kunagi tuleks saade, kus valitaks eestlaste lemmikuimat eurolugu, siis ma tahaksin, et see laul võidaks. On selline armsalt sümboolne.)
2. Silvi Vrait - Nagu merelaine (Enough said.)
1. Ruffus - 80s coming back (Ei ole mina üllatunud, ei ole pikaajalisem blogilugeja üllatanud, kas keegi üldse on üllatunud?)

Kommentaarid

  1. Arvan, et kui mina oleks selle edetabeli pidanud koostama, oleks see mõnevõrra teistsugune olnud. Loogiline ...

    VastaKustuta
  2. Ma arvan ka. Postimehe lehel oli mõnda aega gallup, kus inimestelt küsiti sama küsimust, "Rändajad" vist juhtis seal viimati, kui nägin. Aga nüüd on uus gallup ja vana tulemusi ei leidnud kusagilt...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...